Napp pääsemine

"No vaata..." üritas hiir veelkord kassile seletada aja olemust.

Hiirele oli see üsna viimane katse oma elunatukest päästa, püüda kassile selgeks teha, et tema jaoks lõppeb maailm otsa just sel hetkel, kui kass mängimisest tüdineb.

Kassil paistis kõigist hiire ponnistustest hoolimata kogu sellest loost üsna ükskõik olevat. Ta hoidis ennast nii parasjagu valvel, et hiir varvast visata ei saaks, ning lasi oma sabal isepäiselt (kui üks saba üldse midagi isePÄISELT teeb) põrandal vehelda. Kassidel on teadupärast üheksa elu ning lisaks pole neil ajast ega selle kulgemisest sooja ega külma.

Kunagi, kui leiti, et maailma ehitusjoonistes on viga ning loomad ja inimesed tuleb siiski ajatust aega ümber paigutada, oli kass parasjagu kusagil ära olnud, ning saades haisu ninna, mis toimub, redutas niikaua, kuniks auk aja ja ajatu vahelises seinas uuesti kokku kasvas, ning nii jäigi ta ainsa loomana ajatuks. Ühelt poolt on see muidugi mugav, kuid samas mõnevõrra tüütu - sestap paistabki kass enamasti magavana. Lisaks kõigele muule olid ajatu elanikud tema peale endiselt veel natuke solvunud.

"No vaata," alustas hiir uuesti. "Vaata seda kella seal seina peal" - ja ta nõksatas ninaga köögiseinal rippuva vana seinakella poole - "See näitab aega - söögiaega (hetkel sai hiir aru, et ta poleks pidanud seda ütlema), uneaega, mänguaega. Eluaega. Minu eluaega". Hiir nuuksatas. Kass isegi ei vaadanud kella poole, ta oli seda ennegi piisavalt näinud - imelik riistapuu, mis kordas aina iseennast. Kass sai aru küll, et inimesed sätivad ennast selle asjanduse järgi, kuid tema jaoks tundus see üsna tobe.

Korraga avanes esikus uks ja kostis sisenevate jalgade müdinat. Kass muutus ärevaks. See oleks pidanud juhtuma mõnevõrra hiljem, parasjagu nii palju hiljem, et kass oleks jõudnud hiire õnneks võtta, kuid nüüd tuli see kena plaan maha jätta ja minna esikusse olukorda kontrollima. Kass laskis hiire lahti ja keeras ennast ukse poole, hiir lidus samal ajal kõiki oma viimaseid jõuvarusid abiks võttes köögi kaugemasse nurka hiireaugu juurde, näitas augusuu pealt veel korraks kassile keelt ja oligi kadunud.

Esikus seisis laps, tuliuus punane pall kaenla all ning imetles esikuseinalt enda palliga peegelpilti. Last, tema peegliarmastust ja poriseid kummikuid oli kass ennegi näinud, aga see pall tegi teda murelikuks. Väga murelikuks.