Pall

Laps kiskus oma porised kummikud jalast ära, viskas jope nurka ja läks koos palliga elutuppa. Ta mängis sellega tükk aega ning kass jälgis seda mängu uksepiida vastu naaldudes. Korraga veeres pall vana massiivse elutoatiivani alla, laps ei saanud seda enam kätte ning läks natukese ajapärast mõnevõrra solvunult oma tuppa.

Kass ootas hetke ning libistas ennast ennast siis diivani alla palli kõrvale. Mitte väga lähedale, aga parasjagu nii kaugele, et oli võimalik palli korralikult tunnistada. Ilmselt oli see pall kõige vanem asi, mida kass kunagi näinud oli - kui see ülepea oli asi ja kui see ülepea oli vana. Pall ulatus läbi aja ette- ja tahapoole nii pikalt, et puutus iseendaga kokku ja moodustas läbi terve aja ulatuva punase rõnga. See, kes aja kunagi tegi, oli selle koesse targu jätnud kohad, kust vaid aja kõige pisemad asukad - kvargid ja muud mutukad - läbi mahtusid, kuid mingil arusaamatul moel ja põhjusel oli palli jaoks tehtud erand - tema ulatus tervena läbi terve ajaloo.

Kass ei söandanud endiselt palli puutuda - ei olnud üldse kindel, et tegu polnud ingliga.