Tugitoolirahvas, hoi!

Ott Luuki loodusfoto-artikkel aprillikuu Eesti Looduses peaks nii mõnelgi ortodokssel loodusfoto-sõbral pea- ja tagumikukarvad turri ajama. Samas tuli mul juba oma kuu aega tagasi, siis, kui esimesed Looduse Aasta Foto pildid webi jõudsid, pähe tore erialatermin - tugitooli-loodusesõber. Ehk siis kodanik, kelle jaoks (kena) loodusfoto on eelkõige konsumeerimise objekt, mis alakehas mõnusaid värinaid tekitab, mitte mõtteaine või informatsiooni allikas. Tunnistage üles, kui paljud teist on peale klassikalise kärbsemakro nägemist võtnud mõne populaarteadusliku entomoloogia-raamatu ning sealt natuke kärbse kohta lugenud? (Mina ei ole.)

Miks on ikkagi sedasi, et sellelsamal Looduse Aasta Fotol pole isegi osalejate piltide hulgas ühtegi, mida võiks keskkonnakriitikaks lugeda (diagonaalis läbi vaatates ei jäänud ühtki silma, s.h. mu enda kaht pilti - kõike paraku üksipulgi läbi vaadata ei jõudnud), rääkimata siis sellest, et mõni oleks auhinnatute hulka jõudnud?

Miks on sedasi, et loodusfoto ning ökokunst ja -foto on üksteisest täiesti lahusseisvad asjad?

Ehk on siin Looduse Aasta Foto korraldajatele ning eelkõige osalejatele järgmiseks aastaks natuke mõtteainet... ehk katsuks sõrmeotsaga seda jäälille, tunneks, kuidas jää sooja sõrme all veeks sulab (sõrm üksiti külmaks läheb) ning piiluks läbi tekkinud augu ja näeks ELU, mis on akna taga? Näeks ja katsuks sellega natuke aega üks olla, mitte tembeldada seda "heaks hetkeks" ning pühenduda pildikasti kruttimisele. Küll siis, kui arusaamine saabub, on aega ka tehnika jaoks.