Jänese väimees

Mees läks suure nälja ajal metsa, et mõnd looma lasta. Kõndis metsas päeva, kõndis teise, mõtles juba, et läheb koju tagasi, kuid nägi korraga jänest üle metsaraja hüppamas. Metsaloomadel oli ka elu raske, põud oli nendegi ninaesise nii kasinaks teinud, et jänese ribikondid olid läbi küljenaha kaugele näha. Mees pani sellest hoolimata püssi palge ja lasi jänese pihta - "lahja supi sellest ikka saab," mõtles ta endamisi.

Jänes aga ei mõelnudki maha kukkuda, vaid liipas minema, endal lai vererada järel. Mees läks tema kannul, sest kaua see jänes ikka sedasi haavatuna jaksab ära joosta. Korraga said jänese jäljed ühel väiksel metsavälul otsa. Mees vaatas vasakule, vaatas paremale, kuid enne veel, kuid ta asja üle sügavamalt järgi sai mõelda, avanes maa tema jalge all ning ta kukkus sügavasse urgu.

Urg oli jäneseid paksult täis. Nood nüpeldasid ta kõigepealt vaeseomaks ning lohistasid siis jänesekuninga ette. Kuninga kõrval istus luider vanamoor, kellel oli parem jalg kinni seotud. "Selle eest, et Sa mu vanaema vigaseks lasid, pead nüüd mu kõige vanema tütre omale naiseks võtma," ütles kuningas. Kuninga vanem tütar oli pulstunud, kõõrdsilme ja pikkade hammastega vanatüdruk, aga mis vaesel mehel üle jäi. Peetigi pulmad.

Mees jäi terveks talveks jäneste juurde elama. Ega jänesed teda eriti ei armastanud - kamandasid kõige raskemaid töid tegema ning andsid iga eksimuse eest kõvasti kolki. Kuningatütrega oli tal seitse last, need karjusid tema peale kogu aeg ja naine ise ka nägeles.

Kord kevadel, kui lumi oli ära sulanud, jooksis ta jäneste juurest ära. Kolm ööd ja päeva pidi järjepanu jooksma, enne kui metsast välja sai.

Kui ta kodukülla tagasi jõudis, peeti parasjagu tema enda varrusid. Mees viis lapsele jänese urust leitud rebase säärekondi varrukingiks, muutus linavästrikuks ja lendas metsa tagasi.

Jah, ma käisin "Punast Hanrahani" vaatamas ja siis tuli mulle selline lugu. Pähe. Või kuhu iganes lood tulevad.