27. mai 2004
26. mai 2004
Razzi
Meeldiv vaheldus muidu värvilises, kuid igavavõitu photoblogi-ilmas.
24. mai 2004
Püksata sport
a) Ankkapallo (siin, siin ja siin). Ainult soomlased saavad millegi sellise peale tulla.
b) World Naked Bike Ride Day.
22. mai 2004
21. mai 2004
18. mai 2004
In memoriam
Ole selline nagu tahad. Elu lõpuni.
Oligi.
Elu lõpuni.
Puhka rahus.
Iroonia lipsuga sellide kaukasse oma pensioniraha kogumise teemal on kogu selles loos ilmselt liigagi arusaadav.
14. mai 2004
13. mai 2004
12. mai 2004
Mees teab mis mees teeb.
Ma sain eile teada, et üks mu tuttav on maha jätnud tootmisjuhi koha rahvusvahelises elektroonikafirmas ning kasvatab oma metsatalus nüüd lehmi ja küülikuid ning teeb savipotte.
Ei, ta ei läinud pensionile, kolmekümnendates aastates tugev mees on.
Vot on elu.
Kui ma suureks kasvan, teen ka midagi sellist.
6. mai 2004
5. mai 2004
Kamikaze-rõõmud
Rivo heietus tuletas mulle ühe sügisel proovitud triki meelde:
Koostisained: pime aeg, sirge tühi maantee, auto ning külmad närvid.
Retsept: Sõida otse, vähemalt üheksakümnega, täistuledega ja siis keera järsku kõik tuled korraga maha. Vaata, kaua vastu pead.
Modifikatsioon: vaata, kaua (naissoost) kaasreisijad vastu peavad.
4. mai 2004
1. mai 2004
Kaheksakümnendad pole kunagi ära läinudki
Ukse kohal on tuhmvalgest pleksiklaasist sinise kirjaga reklaamkast, miks eksinud näljase õigesse kohta juhatab.
Peale kaht alumiiniumraamiga klaasust ja nendevahelist kitsukest tuulekoda hämar tumedate seintega ruum, mille teise seina moodustab tüllkardinaga kaetud aken. Uksest paremale jääb lamineeritud saepuruplaadist nagi, messingist kassipeakujuliste konksudega. Vasakul seinal on peegliruutudest kolmnurk. Nagist natuke edasi on kohvikulett.
Letil on silt: 'Meil määrdunud riietega ei sööda, ei jooda'. Laua taga istuvad tunkedes töömehed pole ilmselt siinsete mõõdupuude järgi piisavalt määrdunud, kuivõrd nad söövad ja joovad usinalt.
Menüüs on mitut sorti hõrgutisi: sardell lisandiga, küpsetatud liha ahjukartuli ja garniiriga ning muud suupärast. Kondiitriletis on hulganisti saiu ja kooke.
Leti taga seisev nii viiekümne ringis naisterahvas (rinnas oleva silt ütleb: Maret) on uutest klientidest ilmselgelt häiritud. Ta laseb endale tellimuse dikteerida, selle käigus kordagi üles näitamata, et sellest talle midagi kohale jõuab, kuid läheb siiski ja edastab kärkival häälel kööki soovitud roogade nimed.
Sel ajal kui me leti juures omad asjad kokku korjame, on üks praad juba köögis valmis saanud. Maret haarab taldriku ja hakkab seda järgemööda kõigile istuvatele klientidele pakkuma. Kui ta lõpuks kõval ning vastuvaidlemist mittesallival häälel üle terve kohviku küsib: 'Kelle päevapraad!?', vastan ma vähemalt sama kõval häälel: 'Minu oma!'. Keegi ei pööra sellele mingit tähelepanu.
Ühes nurgalauas akna all on vaba koht. Peale seda, kui me oleme istet võtnud, laksatab Maret praetaldriku lauale ning lahkub kiirelt. Taldrikul on küpsetatud liha ahjukartulitega. Garniiri ei ole.
Liha on hardcore klassika - praeliha hapukapsastega, paraku natuke kuivetanud olemisega.
Aknaaluste laudade aknapoolsetes külgedes pole mitte toolid, vaid väsinud olemisega kunstnahast diivan, mis ulateb ühest külgseinast teise. Kunagi on ta olnud tumepunane, nüüd meenutavad seda aega vaid üksikud laigud nurkades, mida lugematud sööjad pole mustjashalliks nühkinud.
Kõrvallauas istub väike seltskond: kaks keskealist naisterahvast (üks tuhkblond ja teine brünett) ning suurte tumedate prillidega natuke noorem mees, kes lösutab diivani seljatoel, suitsetab vahetpidamata ning ilmselt naudib seda, et keegi prillide tagant ta silmi ei näe.
Kahtlane igatahes.
Haabneeme kohvik, 27.04.2004.