Ei ole ju vaja omale võõramaa jumalaid metsaservale külmetama ja mossitama tuua... istu maha, suru peopesad vastu maapinda ja kuula, mida sulle räägitakse.
Kuidas on juhtunud, et ennemuiste filigraanse käsitöö poolest tuntud Hiinast on hakanud järsku kohutavas koguses igasugust plastmassjama tulema? Kultuurirevolutsiooni kurb järelmõju? Kapitalism? Või hoopis hiinlaste irvitus lollide valgete meeste üle? Investeerige jah oma pensionisammaste raha Hiinasse...
Mõnikord kuulad kuis inimesed kiidavad üles mõnd poppi artisti või tema konservi, et olla nii hea ja sügavamõtteline ja muud säärast ja siis tood kusagilt selle konservi või sikutad omale mõnest peeruga võrgust piraat-mp3 ja kuulad ja siis oled sunnitud ikka nentima, et üksseesama allapoolevööd-la-la-la kõik ja siis küsid endalt, et kas oled vana kuiv rokipeer või ongi ka pealtnäha intelligentsed inimesed nõus piirduma muusikaga, mis räägib täpselt eimillestki? Või ongi lihtsalt nii, et kui inimesed omale kogemata lapsi ei saa, siis kestab neil puberteet ning koos sellega vajadus leebete seksijuttude järele kuni surmani?
Seda võiks huvi pärast lugeda natuke pärastpoole...
Vanal matkakarul on uskumatult tugev tagumik.
Olude sunnil kulgesin täna (eile) läbi hullunult rallivate kaubamajade.
Te võite ju neid hulle päevi kiruda, aga tegelikult on tegemist kõige tüüpilisema laadaga, mis on mingil veidral põhjusel topitud Tallinna suurematesse kaubanduspühamutesse. Tohutul hulgalt mitmesugust kirevat nodi, mikrofoniga ringi käiv eestkõneleja, kes pakutavat uudistab ja kiidab, mitut sorti sportmängud ning loomulikult ehe sült kõlarites. Maie ja Valduri mõõtu laadalistest rääkimata.
Samas on hea, et nad oma värki laadaks ei nimeta (no Selver välja arvata), rohkem Hauka laatu (AKA Poola kaltsukaupmeeste väljasõiduistung Antslasse) pole ju ometi tarvis.
...on huvitavam kui misiganes fotokala-tüüpi fotosait? Ei tea? Ma ütlen teile.
Pildid võivad seal ju jaburad olla, kuid nad on enamasti märksa kõnekamad, kui need lihvitud, ohutud ja keskmisele fotomaitsele orienteeritud piksliüksused. Otsereportaaž otse elust. Isegi kui see elu teile ei meeldi.
Keerasin täna lõpuks kokku ühe raamaturiiuli, mille ma umbes aasta tagasi munaõlitemperaga üle võõpasin. Ei taibanud selle kraami kuivamisaegadele esiotsa tähelepanu pöörata ja nii ta kuivaski mul talv otsa (ja siis läks juba meelest ära kokku panna). Tulemus on sodimist väärt, aga järgmisel korral pean mingitsorti kõvendit hulka segama, et ikka mõistliku kiirusega kuivaks.
Peale eileõhtust IBMi kliendiüritust on nüüd mulle ka selge, mida tähendab nende hüüdnimi 'Big Blue'. Holy fucking kernel panic...
Samas oli kolmapäevaõhtune Privé sedavõrd sürrealistlikke elamusi tekitav, et sinna mine või teinekord tagasi. Loodusvaatlusi tegema.
Ma olin Kärt Johansoni ja Robert Jürjendali plaati poes hea mitu korda käes keerutanud, enne kui täna ära ostsin. Mis teha, see on hullult hea konserv - midagi sootuks erinevat nii tüütult 'Eesti rahvamuusika antoloogia' sabas sörkivast uuemast folkmuusikast.
Mama.
Pilt nagu roosa ameerika melodraama, lugu nagu kole ja absurdne vene elu.
Selline kombinatsioon kammis ikka vahepeal täitsa ära.
Soovitan soojalt.
Ilmselt lähen ma homme (reedel) mere äärde, teen seal päeval tööd ja õhtul kütan sauna.
Igasugu head inimesed võivad mulle vabalt helistada ja öelda, et nad tulevad ka. Number on juba aastaid endine. Nimi ka. (Helistada on vaja selleks halvaks puhuks, kui ma sinna millegipärast ei jõua).
PS. Need head inimesed, kes on mulle kirjutanud seoses joonistamisega - ei, ma ei ole siiski kogu seda asja unustanud, midagi hakkab ilmselt toimuma oktoobri lõpus. Annan teada.