Internet ongi ju sihuke poolkõva nähtus, mis te saite alles nüüd aru? Duhh...
Otsin mehi, kes suudaks mulle vanast tahutud palgist ühe ehitise püsti lüüa. Teab keegi selliseid soovitada?
Ma olen ammuilma olnud veendunud, et meie riigivalitsus peaks propagandale rohkem rõhku panema selle asemel, et käskude ja keeldudega inimesi joone peal hoida. Tundub aga, et see on millegipärast väga kardetud teema, hoolimata sellest, et ülikoolid koolitavad igal aastal lugematus koguses PR(opaganda)-spetsialiste. Kas neile ei räägita seal, et massid on manipuleeritavad?
Selle asemel aetakse mulli riigiisade jalas kolisevate ämbrite seaduslikkusest. Jajah, põhiseadusega on igaühele tagatud õigus loll olla (ja ämbrit peas või jalas kanda), aga see ei päästa veel kirikus peksasaamisest.
Eraelu on tore asi, eriti kui saab uue aasta puhuks anda vihjeid ja lubadusi selle paremaks vaka all hoidmiseks. Samas on on üha selgem, et järgmine big thing on mitmesugused otsingutehnoloogiad, mis võimaldavad iga viimase kui biti ära indekseerida ning otsitavaks-leitavaks teha (Google kui turvarisk). Võib muretseda selle üle, et inimesed oma päriselu vabatahtlikult ära annavad, kuid mõni teeb selle osavalt rahaks (teised jälle põevad väikest pohmelust, kui see ei õnnestu). Ja siis on veel üks seltskond lihtsameelseid, kes arvavad, et neil on õnnestunud midagi meelelahutustööstuselt varastada.
Eksole, kaitse siis selliste privaatsust.
Wikipedia kaasasutaja ning (nüüdseks juba endine) -autor Larry Sanger kirjutab, mis on tema arust Wikipediaga valesti ning miks ta mängust kõrvale astus. Väga mõtlemapanev lugemine, eriti neile, kes on korragi elus näinud ühe digitaalse suhtluskeskkonna mandumist (võtame näiteks fotokala).
Miks on ikkagi nii, et päris-elus võib jobud ja tüütud tüübid pikemata pimedasse kohta saata, aga Internetis tuleb neid viimsepäeva laupäevani taluda ning kui midagi ette võtta, saad hetkega risti löödud kui kuri tsensor? (been there, done that).