Et mismõttes, muusikal on see, mida tehakse Linnahallis, eriti suurejooneliselt ning kindla peale eriti igavalt. Olge omaette. Snoopy!!!. Minge vaatama, ei kahetse.
Vanade meeste mäng on ikka midagi muud kui noortel, eriti kui nad seisavad sellise kultuurikihi peal nagu nood härrased. Mõni noot, mis kõlas, oli ikka väga vana - teised samas jälle üsna värsked.
Üldhuvitavat juttu nende kohta võib lugeda novembrikuu "Muusikast".
Mariza andis reedel Estonia kontserdisaalis väga laheda kontserdi. Mosambiigi päritolu portugali Pipi Pikksukk (no oli sellise olemisega, pole midagi teha) ning üksiti üliäge fado-laulja.
Saatebändist tasuks eraldi äramärkimist Fernando Sousa - must mees (jälle Mosambiigist) akustilise basskitarriga, kes suutis kaleda esimese Eesti publiku bassisoologa sedavõrd pingule keerata, et soolo lõppedes käis saalist üksmeelne nõksatus läbi.
Soovitan soojalt, kui peaks veel kusagil kontsert ette jääma. Plaadid on niikuinii head, aga plaat on ikkagi plaat.
Mõnikord kuulad kuis inimesed kiidavad üles mõnd poppi artisti või tema konservi, et olla nii hea ja sügavamõtteline ja muud säärast ja siis tood kusagilt selle konservi või sikutad omale mõnest peeruga võrgust piraat-mp3 ja kuulad ja siis oled sunnitud ikka nentima, et üksseesama allapoolevööd-la-la-la kõik ja siis küsid endalt, et kas oled vana kuiv rokipeer või ongi ka pealtnäha intelligentsed inimesed nõus piirduma muusikaga, mis räägib täpselt eimillestki? Või ongi lihtsalt nii, et kui inimesed omale kogemata lapsi ei saa, siis kestab neil puberteet ning koos sellega vajadus leebete seksijuttude järele kuni surmani?
Ma olin Kärt Johansoni ja Robert Jürjendali plaati poes hea mitu korda käes keerutanud, enne kui täna ära ostsin. Mis teha, see on hullult hea konserv - midagi sootuks erinevat nii tüütult 'Eesti rahvamuusika antoloogia' sabas sörkivast uuemast folkmuusikast.
Mis mul ikka lobiseda on, Raivo kirjutab palju paremini.
Ultramelanhool, Head und hr. Insener.
It's soooo... me.
