29. aprill 2005

Pihtas, põhjas, MÖÖDAS

Kuidas ma nüüd ometi selle maha magasin? Hoolimata sellest, et ma käin viiuldamisi alatihti lugemas ning lisaks kõigele muule on see vist ainuke logi, mille sissekandeid ma regulaarselt... mitu korda üle loen. Salaaustaja selline.

Nõuan tungivalt, et tundmatud inimesed mind edaspidi oma huvitavatest tegemistest personaalselt teavitaks!

Urjuhh!

;-)

Posted by Mart at 15:44

28. aprill 2005

Tugitoolirahvas, hoi!

Ott Luuki loodusfoto-artikkel aprillikuu Eesti Looduses peaks nii mõnelgi ortodokssel loodusfoto-sõbral pea- ja tagumikukarvad turri ajama. Samas tuli mul juba oma kuu aega tagasi, siis, kui esimesed Looduse Aasta Foto pildid webi jõudsid, pähe tore erialatermin - tugitooli-loodusesõber. Ehk siis kodanik, kelle jaoks (kena) loodusfoto on eelkõige konsumeerimise objekt, mis alakehas mõnusaid värinaid tekitab, mitte mõtteaine või informatsiooni allikas. Tunnistage üles, kui paljud teist on peale klassikalise kärbsemakro nägemist võtnud mõne populaarteadusliku entomoloogia-raamatu ning sealt natuke kärbse kohta lugenud? (Mina ei ole.)

Miks on ikkagi sedasi, et sellelsamal Looduse Aasta Fotol pole isegi osalejate piltide hulgas ühtegi, mida võiks keskkonnakriitikaks lugeda (diagonaalis läbi vaatates ei jäänud ühtki silma, s.h. mu enda kaht pilti - kõike paraku üksipulgi läbi vaadata ei jõudnud), rääkimata siis sellest, et mõni oleks auhinnatute hulka jõudnud?

Miks on sedasi, et loodusfoto ning ökokunst ja -foto on üksteisest täiesti lahusseisvad asjad?

Ehk on siin Looduse Aasta Foto korraldajatele ning eelkõige osalejatele järgmiseks aastaks natuke mõtteainet... ehk katsuks sõrmeotsaga seda jäälille, tunneks, kuidas jää sooja sõrme all veeks sulab (sõrm üksiti külmaks läheb) ning piiluks läbi tekkinud augu ja näeks ELU, mis on akna taga? Näeks ja katsuks sellega natuke aega üks olla, mitte tembeldada seda "heaks hetkeks" ning pühenduda pildikasti kruttimisele. Küll siis, kui arusaamine saabub, on aega ka tehnika jaoks.

Posted by Mart at 13:57 | Comments (0)

12. aprill 2005

Unistus helesinisest (biti)torust

Ma leidsin ühe ilusa helesinise unistuse. Sellise, mis ütleb, et kui riigi poolt tellitud tarkvara lähtekood on vabalt kättesaadav, siis lahendab see probleemid riigihangete maksumuse, kodumaiste programmeerijate keskeltläbi nadi kompetentsi ja seeläbi omakorda negatiivse väliskaubanduse bilansiga.

Tore on. Ma ei taha kuidagi öelda, et vaba tarkvara ja avatud kood oleks kuidagi halvad või et nii ei peaks tegema (pigem lausa peaks), aga liiale ei maksa ka minna. Mina isiklikult arvan, et isegi kui kogu riigi poolt tellitud tarkvara jookseks joonelt kuhugi avalikku SVNi-serverisse, ei juhtuks sellest laias plaanis mitte midagi. Võib-olla ainult häkitaks ära e-Maksuamet ja mõned vanad habemega progejad saaks õllejoomise kõrvale teiste koodi lugedes naeru pugistada.

Idee sisuline puudus seisneb selles, et tarkvaraarenduse õiguslikku aspekti puudutav loosung ("Kõik riigitarkvara kood GPLi alla!" - GPL asenda siin oma lemmiklitsentsiga) ei lahenda mingilgi määral kultuurilisi (kehvavõitu arendus- ja ärikultuur, ametnike äraostmatusest rääkimata), tarkvaratehnilisi (tervikliku ja kasutatava komponentarhitektuuri haldus) ega tehnoloogilisi (platvormide ja vahendite muutlikkus ajas ja ruumis) probleeme. Pigem vastupidi - ühe arendusprotsessi osa sunnitud avalikkus võib tekitada tugevat soovi teistes osades seda enam hämada.

Lahenduseks oleks pigem riigi tellitud tarkvaraarenduse koondamine ühe katusorganistatsiooni kätte, kes omab selget ülevaadet olemasolevast koodibaasist ning suudab uute tellimuste puhul seada piiranguid ja nõudmisi stiilis "sina pead seda meil juba valmisolevat moodulit kasutama ning üksiti talle juurde kirjutama selle mooduli funktsionaalses spetsifikatsioonis ette nähtud funktsiooni X". Justnimelt riik kui tellija peab olema huvitatud oma softibaasi terviklikust ülesehitusest ning rakendama meetmeid selle huvi täitmiseks - loota, et koodi avalikukstegemise järel suudab senisest märksa väiksem arv arendajaid olemasoleva baasi abil kogu riigi arendusvajaduse ära toita ning ülejäänud võib saata välismaalt raha tooma, on pisut naiivne. Softiarendus, nagu iga muu inseneridistsipliin, ei ole võida midagi võtetest, mis on omased demokraatlikule ühiskonnakorraldusele - pigem vastupidi. Raha aitab (pikas perspektiivis) kokku hoida justnimelt terviklik arendustegevus, ning GPLitud kood on pigem selle tulemus, kui eeltingimus.

Posted by Mart at 10:44 | Comments (0)

3. aprill 2005

...et insener, isa, kord läeb

...[üksikasjalised kirjeldused Püha Isa surmaeelse tervisliku seisukorra kohta eemaldet].

Idioodid. Laske vanal mehel ometigi väärikalt surra.

Posted by Mart at 21:26