25. mai 2005

Jänese väimees

Mees läks suure nälja ajal metsa, et mõnd looma lasta. Kõndis metsas päeva, kõndis teise, mõtles juba, et läheb koju tagasi, kuid nägi korraga jänest üle metsaraja hüppamas. Metsaloomadel oli ka elu raske, põud oli nendegi ninaesise nii kasinaks teinud, et jänese ribikondid olid läbi küljenaha kaugele näha. Mees pani sellest hoolimata püssi palge ja lasi jänese pihta - "lahja supi sellest ikka saab," mõtles ta endamisi.

Jänes aga ei mõelnudki maha kukkuda, vaid liipas minema, endal lai vererada järel. Mees läks tema kannul, sest kaua see jänes ikka sedasi haavatuna jaksab ära joosta. Korraga said jänese jäljed ühel väiksel metsavälul otsa. Mees vaatas vasakule, vaatas paremale, kuid enne veel, kuid ta asja üle sügavamalt järgi sai mõelda, avanes maa tema jalge all ning ta kukkus sügavasse urgu.

Urg oli jäneseid paksult täis. Nood nüpeldasid ta kõigepealt vaeseomaks ning lohistasid siis jänesekuninga ette. Kuninga kõrval istus luider vanamoor, kellel oli parem jalg kinni seotud. "Selle eest, et Sa mu vanaema vigaseks lasid, pead nüüd mu kõige vanema tütre omale naiseks võtma," ütles kuningas. Kuninga vanem tütar oli pulstunud, kõõrdsilme ja pikkade hammastega vanatüdruk, aga mis vaesel mehel üle jäi. Peetigi pulmad.

Mees jäi terveks talveks jäneste juurde elama. Ega jänesed teda eriti ei armastanud - kamandasid kõige raskemaid töid tegema ning andsid iga eksimuse eest kõvasti kolki. Kuningatütrega oli tal seitse last, need karjusid tema peale kogu aeg ja naine ise ka nägeles.

Kord kevadel, kui lumi oli ära sulanud, jooksis ta jäneste juurest ära. Kolm ööd ja päeva pidi järjepanu jooksma, enne kui metsast välja sai.

Kui ta kodukülla tagasi jõudis, peeti parasjagu tema enda varrusid. Mees viis lapsele jänese urust leitud rebase säärekondi varrukingiks, muutus linavästrikuks ja lendas metsa tagasi.

Jah, ma käisin "Punast Hanrahani" vaatamas ja siis tuli mulle selline lugu. Pähe. Või kuhu iganes lood tulevad.

Posted by Mart at 00:17

24. mai 2005

Näotu lugu

hambad

Piret seisab kiigel ning vestleb kellegagi telefonitsi. Vihmane jaanilaupäev 2004.

Posted by Mart at 00:35

23. mai 2005

Ha!

hambad


Mul pidada olema eriline anne tabada esmaklassilise hambumusega tütarlapsi.

Posted by Mart at 01:29

21. mai 2005

Päike, kuu ja taevatähed

päike


Jaanuar 2005, Rõuge kiriku tornist. Tundmatu kunstniku töö.

Posted by Mart at 02:00

20. mai 2005

Riigikeelsusest

Möödaminnes tehtud tähelepanek: "venelaste" Põhja-Tallinnas on valdav osa silte, viitu ja muid avalikke kirju riigikeeles, olgu nad nii kodukootud moega kui tahes. "Eestlaste" ja muidu "euroopalikus" kesklinnas (ja mujalgi) on aga väga suur osa linnaruumis leiduvatest avalikest tekstidest mingil täiesti arusaamatul põhjusel inglise keeles (ja ma ütleks, et suurem osa kui 1980. aastate lõpu siltidest oli vene keeles). Keeleseadus on vahepeal märkamatult kehtivuse kaotanud?

Igatahes, ootan sihtotstarbelisi annetusi digiseebika ostuks - ma tahan kogu seda lingvistilist jälkust halastamatult dokumenteerida ning inimestele mõnitamiseks välja riputada.

Posted by Mart at 15:53 | Comments (3)

17. mai 2005

Pesukuivatamine Beresje külas

pesu

Posted by Mart at 12:43

5. mai 2005

Kaubanduslik teadanne nr. 3 - must kass

Must kassipoeg.

Emane.

Otsib kodu.

Tee ometi üks Jumalale ja ligimestele meelepärane tegu!

Jäta kommentaar või parem helista 51-00227.

Posted by Mart at 10:51 | Comments (1)

Nooruke põllubrigadir

põllubrigadir


Tegelikult ei ole põllubrigadir ega pilt tehtud sovhoosi masinakeskuse õuel. Suvi tuleb varsti uuesti, aga need mehed, kes mind tolle maailmaga sidusid, on täna õhtuks juba kõik mulla all ega näe seda enam.

Posted by Mart at 01:38

Pall

Laps kiskus oma porised kummikud jalast ära, viskas jope nurka ja läks koos palliga elutuppa. Ta mängis sellega tükk aega ning kass jälgis seda mängu uksepiida vastu naaldudes. Korraga veeres pall vana massiivse elutoatiivani alla, laps ei saanud seda enam kätte ning läks natukese ajapärast mõnevõrra solvunult oma tuppa.

Kass ootas hetke ning libistas ennast ennast siis diivani alla palli kõrvale. Mitte väga lähedale, aga parasjagu nii kaugele, et oli võimalik palli korralikult tunnistada. Ilmselt oli see pall kõige vanem asi, mida kass kunagi näinud oli - kui see ülepea oli asi ja kui see ülepea oli vana. Pall ulatus läbi aja ette- ja tahapoole nii pikalt, et puutus iseendaga kokku ja moodustas läbi terve aja ulatuva punase rõnga. See, kes aja kunagi tegi, oli selle koesse targu jätnud kohad, kust vaid aja kõige pisemad asukad - kvargid ja muud mutukad - läbi mahtusid, kuid mingil arusaamatul moel ja põhjusel oli palli jaoks tehtud erand - tema ulatus tervena läbi terve ajaloo.

Kass ei söandanud endiselt palli puutuda - ei olnud üldse kindel, et tegu polnud ingliga.

Posted by Mart at 00:16