25. august 2005

Seksistlik lõppmäng

Läinud kord üks mees mööda teed. Talle tulnud vastu rebane. Rebane ütlema: "Mees, tantsi mulle." Mees olnud lahke mees ja tantsinudki. Rebane andnud talle tänutäheks oma silma.

Mees läinud edasi, tulnud vastu jänes. Jänes paluma: "Mees, laula mulle." Mees olnud lahke mees ja laulnudki. Jänesele meeldinud laul väga ja nii andnud ta mehele oma kõrva.

Veidi hiljem tuli mehele vastu karu. Karu paluma: "Mees, räägi mulle üks jutt." Mees olnud lahke mees ja rääkinudki. Karu andis mehele tänutäheks oma purihamba.

Tee sai jõe ääres otsa, luha peal aga seisis kurg. Kurg andis mehele vilepilli ja palus omale viit mängida. Mees olnud lahke mees ja mänginudki. Kurg andis talle tänutäheks oma jala.

Jõudnud mees koja juurde. Koda olnud tühi ja nii jäänudki ta sinna elama. Loomadelt saadud kehaosadest ja savist tegi ta omale naise, kes talle süüa keetis ja koja korras hoidis. Ise käinud mees päevad läbi jahil.

Hiljem surnud nad ära.

Selle kirjutas Mart kell 01:15

25. mai 2005

Jänese väimees

Mees läks suure nälja ajal metsa, et mõnd looma lasta. Kõndis metsas päeva, kõndis teise, mõtles juba, et läheb koju tagasi, kuid nägi korraga jänest üle metsaraja hüppamas. Metsaloomadel oli ka elu raske, põud oli nendegi ninaesise nii kasinaks teinud, et jänese ribikondid olid läbi küljenaha kaugele näha. Mees pani sellest hoolimata püssi palge ja lasi jänese pihta - "lahja supi sellest ikka saab," mõtles ta endamisi.

Jänes aga ei mõelnudki maha kukkuda, vaid liipas minema, endal lai vererada järel. Mees läks tema kannul, sest kaua see jänes ikka sedasi haavatuna jaksab ära joosta. Korraga said jänese jäljed ühel väiksel metsavälul otsa. Mees vaatas vasakule, vaatas paremale, kuid enne veel, kuid ta asja üle sügavamalt järgi sai mõelda, avanes maa tema jalge all ning ta kukkus sügavasse urgu.

Urg oli jäneseid paksult täis. Nood nüpeldasid ta kõigepealt vaeseomaks ning lohistasid siis jänesekuninga ette. Kuninga kõrval istus luider vanamoor, kellel oli parem jalg kinni seotud. "Selle eest, et Sa mu vanaema vigaseks lasid, pead nüüd mu kõige vanema tütre omale naiseks võtma," ütles kuningas. Kuninga vanem tütar oli pulstunud, kõõrdsilme ja pikkade hammastega vanatüdruk, aga mis vaesel mehel üle jäi. Peetigi pulmad.

Mees jäi terveks talveks jäneste juurde elama. Ega jänesed teda eriti ei armastanud - kamandasid kõige raskemaid töid tegema ning andsid iga eksimuse eest kõvasti kolki. Kuningatütrega oli tal seitse last, need karjusid tema peale kogu aeg ja naine ise ka nägeles.

Kord kevadel, kui lumi oli ära sulanud, jooksis ta jäneste juurest ära. Kolm ööd ja päeva pidi järjepanu jooksma, enne kui metsast välja sai.

Kui ta kodukülla tagasi jõudis, peeti parasjagu tema enda varrusid. Mees viis lapsele jänese urust leitud rebase säärekondi varrukingiks, muutus linavästrikuks ja lendas metsa tagasi.

Jah, ma käisin "Punast Hanrahani" vaatamas ja siis tuli mulle selline lugu. Pähe. Või kuhu iganes lood tulevad.

Selle kirjutas Mart kell 00:17

5. mai 2005

Pall

Laps kiskus oma porised kummikud jalast ära, viskas jope nurka ja läks koos palliga elutuppa. Ta mängis sellega tükk aega ning kass jälgis seda mängu uksepiida vastu naaldudes. Korraga veeres pall vana massiivse elutoatiivani alla, laps ei saanud seda enam kätte ning läks natukese ajapärast mõnevõrra solvunult oma tuppa.

Kass ootas hetke ning libistas ennast ennast siis diivani alla palli kõrvale. Mitte väga lähedale, aga parasjagu nii kaugele, et oli võimalik palli korralikult tunnistada. Ilmselt oli see pall kõige vanem asi, mida kass kunagi näinud oli - kui see ülepea oli asi ja kui see ülepea oli vana. Pall ulatus läbi aja ette- ja tahapoole nii pikalt, et puutus iseendaga kokku ja moodustas läbi terve aja ulatuva punase rõnga. See, kes aja kunagi tegi, oli selle koesse targu jätnud kohad, kust vaid aja kõige pisemad asukad - kvargid ja muud mutukad - läbi mahtusid, kuid mingil arusaamatul moel ja põhjusel oli palli jaoks tehtud erand - tema ulatus tervena läbi terve ajaloo.

Kass ei söandanud endiselt palli puutuda - ei olnud üldse kindel, et tegu polnud ingliga.

Selle kirjutas Mart kell 00:16

6. veebruar 2005

Sigalind ja leevike

Leevike istus sirelipõõsa oksal ja nakitses viimaseid sügisest jäänud sireliseemneid. Ühtäkki istus tema kõvale sigalind, kohmetu ja pisut turris nagu alati, ning jäi oksale kõõluma.

"Tere" ühmas ta natukese aja pärast, kui leevike temast endiselt välja polnud teinud. "Tere," vastas leevike mõneti üllatunult, sest ta polnud veel kuulnud, et sigalind oleks kedagi kõnetanud. Sellest hoolimata nokkis ta seemnete kallal edasi.

"Tead, see kass teeb mind natuke murelikuks," sõnas sigalind mõne aja möödudes ettevaatlikult. "Mul on tunne, et ta on millelegi jälile saanud." "Ei tea millele? Sulle või?" osatas leevike ja nokkis edasi.

Sigalind oli tuntud kui linnumaa Loll-Ivan, kes millegi silmapaistvaga hakkama ei saanud ning kellega keegi eriti tegemist teha ei tahtnud. Lisaks kõigele muule tekitas ta ülejäänud lindudes kohutavat meelehärmi asjaoluga, et suutis kõigile peale teiste lindude nähtamatuks jääda, nii et oleks võinud vabalt käia kassi nina alt kausist putru vitsutamas, kui ta poleks ainult olnud liiga loll selleks, et säherduse võimaluse peale tulla.

"Ei," ütles sigalind peale seda, kui oli solvangust kuuldava neelatuse abil üle saanud, ning kandis ette pika ja segase kirjelduse sellest, kuidas keegi olla kellelegagi midagi kokku leppinud, et viia läbi mingi ülioluline maagiline riitus, kuidas sellesse on segatud kõik ajavälised jõud ning kuidas kass ähvardab kõike seda kaunist lugu vussi keerata, kuna temal on asjast omad arusaamad.

Leevike silmitses sigalindu pisut aega umbusklikult ning pöördus siis oma sireliseemnete juurde tagasi. "Heh, vandenõuteoreetikud..." ühmas ta ainult mornilt, kui sigalind oli ära lennanud. Selle jobu pärast oli ta kassi silmist kaotanud.

Selle kirjutas Mart kell 21:30

29. detsember 2004

Napp pääsemine

"No vaata..." üritas hiir veelkord kassile seletada aja olemust.

Hiirele oli see üsna viimane katse oma elunatukest päästa, püüda kassile selgeks teha, et tema jaoks lõppeb maailm otsa just sel hetkel, kui kass mängimisest tüdineb.

Kassil paistis kõigist hiire ponnistustest hoolimata kogu sellest loost üsna ükskõik olevat. Ta hoidis ennast nii parasjagu valvel, et hiir varvast visata ei saaks, ning lasi oma sabal isepäiselt (kui üks saba üldse midagi isePÄISELT teeb) põrandal vehelda. Kassidel on teadupärast üheksa elu ning lisaks pole neil ajast ega selle kulgemisest sooja ega külma.

Kunagi, kui leiti, et maailma ehitusjoonistes on viga ning loomad ja inimesed tuleb siiski ajatust aega ümber paigutada, oli kass parasjagu kusagil ära olnud, ning saades haisu ninna, mis toimub, redutas niikaua, kuniks auk aja ja ajatu vahelises seinas uuesti kokku kasvas, ning nii jäigi ta ainsa loomana ajatuks. Ühelt poolt on see muidugi mugav, kuid samas mõnevõrra tüütu - sestap paistabki kass enamasti magavana. Lisaks kõigele muule olid ajatu elanikud tema peale endiselt veel natuke solvunud.

"No vaata," alustas hiir uuesti. "Vaata seda kella seal seina peal" - ja ta nõksatas ninaga köögiseinal rippuva vana seinakella poole - "See näitab aega - söögiaega (hetkel sai hiir aru, et ta poleks pidanud seda ütlema), uneaega, mänguaega. Eluaega. Minu eluaega". Hiir nuuksatas. Kass isegi ei vaadanud kella poole, ta oli seda ennegi piisavalt näinud - imelik riistapuu, mis kordas aina iseennast. Kass sai aru küll, et inimesed sätivad ennast selle asjanduse järgi, kuid tema jaoks tundus see üsna tobe.

Korraga avanes esikus uks ja kostis sisenevate jalgade müdinat. Kass muutus ärevaks. See oleks pidanud juhtuma mõnevõrra hiljem, parasjagu nii palju hiljem, et kass oleks jõudnud hiire õnneks võtta, kuid nüüd tuli see kena plaan maha jätta ja minna esikusse olukorda kontrollima. Kass laskis hiire lahti ja keeras ennast ukse poole, hiir lidus samal ajal kõiki oma viimaseid jõuvarusid abiks võttes köögi kaugemasse nurka hiireaugu juurde, näitas augusuu pealt veel korraks kassile keelt ja oligi kadunud.

Esikus seisis laps, tuliuus punane pall kaenla all ning imetles esikuseinalt enda palliga peegelpilti. Last, tema peegliarmastust ja poriseid kummikuid oli kass ennegi näinud, aga see pall tegi teda murelikuks. Väga murelikuks.

Selle kirjutas Mart kell 11:46

2. detsember 2004

Lumekass

Astusin hommikul uksest välja ja käratasin südametäiega kassile: "Kussakuratlumepanidärasõidvõi?".

Kassil oli ilmselgelt piinlik ning lund hakkaski kohe sadama.

Teinekord siis teate, kust küsida.

Selle kirjutas fazz kell 10:12 | Comments (1)

1. mai 2004

Kaheksakümnendad pole kunagi ära läinudki

Ukse kohal on tuhmvalgest pleksiklaasist sinise kirjaga reklaamkast, miks eksinud näljase õigesse kohta juhatab.

Peale kaht alumiiniumraamiga klaasust ja nendevahelist kitsukest tuulekoda hämar tumedate seintega ruum, mille teise seina moodustab tüllkardinaga kaetud aken. Uksest paremale jääb lamineeritud saepuruplaadist nagi, messingist kassipeakujuliste konksudega. Vasakul seinal on peegliruutudest kolmnurk. Nagist natuke edasi on kohvikulett.

Letil on silt: 'Meil määrdunud riietega ei sööda, ei jooda'. Laua taga istuvad tunkedes töömehed pole ilmselt siinsete mõõdupuude järgi piisavalt määrdunud, kuivõrd nad söövad ja joovad usinalt.
Menüüs on mitut sorti hõrgutisi: sardell lisandiga, küpsetatud liha ahjukartuli ja garniiriga ning muud suupärast. Kondiitriletis on hulganisti saiu ja kooke.

Leti taga seisev nii viiekümne ringis naisterahvas (rinnas oleva silt ütleb: Maret) on uutest klientidest ilmselgelt häiritud. Ta laseb endale tellimuse dikteerida, selle käigus kordagi üles näitamata, et sellest talle midagi kohale jõuab, kuid läheb siiski ja edastab kärkival häälel kööki soovitud roogade nimed.

Sel ajal kui me leti juures omad asjad kokku korjame, on üks praad juba köögis valmis saanud. Maret haarab taldriku ja hakkab seda järgemööda kõigile istuvatele klientidele pakkuma. Kui ta lõpuks kõval ning vastuvaidlemist mittesallival häälel üle terve kohviku küsib: 'Kelle päevapraad!?', vastan ma vähemalt sama kõval häälel: 'Minu oma!'. Keegi ei pööra sellele mingit tähelepanu.

Ühes nurgalauas akna all on vaba koht. Peale seda, kui me oleme istet võtnud, laksatab Maret praetaldriku lauale ning lahkub kiirelt. Taldrikul on küpsetatud liha ahjukartulitega. Garniiri ei ole.
Liha on hardcore klassika - praeliha hapukapsastega, paraku natuke kuivetanud olemisega.

Aknaaluste laudade aknapoolsetes külgedes pole mitte toolid, vaid väsinud olemisega kunstnahast diivan, mis ulateb ühest külgseinast teise. Kunagi on ta olnud tumepunane, nüüd meenutavad seda aega vaid üksikud laigud nurkades, mida lugematud sööjad pole mustjashalliks nühkinud.

Kõrvallauas istub väike seltskond: kaks keskealist naisterahvast (üks tuhkblond ja teine brünett) ning suurte tumedate prillidega natuke noorem mees, kes lösutab diivani seljatoel, suitsetab vahetpidamata ning ilmselt naudib seda, et keegi prillide tagant ta silmi ei näe.

Kahtlane igatahes.


Haabneeme kohvik, 27.04.2004.

Selle kirjutas fazz kell 22:23 | Comments (3)

16. jaanuar 2004

Raekoja plats, inimeste jaoks

Ennist hambaarsti juurest tulles trehvasin üle Raekoja platsi astuda. Talvine päike paistis madalalt majade vahelt, suure jõulukuuse viimased riismed olid keset platsi hunnikus ning ümberingi liikuvatel vähestel inimestel paistis kõigil oma selge siht olevat.
Ei mingeid pippuripihvi-ja-oluta turiste, ei mingit kasutute-asjade-ja-piinatud-lammaste-jõululaata ega muud palagani.


Kusagil laulis Helen-Mari Arder esimesest lumest.


Tühi lumega kaetud plats oli korraga suur ja sõbralik. Nii võikski olla.

Selle kirjutas fazz kell 14:29 | Comments (1)