Gruusia, 6-21. september 2007


Üldist

Üldist, Gruusia:

Üldist, Kazbeg:

Üldist, Borjomi rahvuspark:

Pildid

Marsruut


Grupp

  1. Veiko Vaade
  2. Kaire Kallak
  3. Karl-Kristjan Videvik
  4. Aivar Onemar
  5. Katrin Onemar
  6. Viiu Vilu
  7. Urmas Kongo
  8. Mart Oruaas
  9. Laura Vaan
  10. Indrek Veski
  11. Inna Turu
  12. Hannes Järve
  13. Merle Aria
  14. Eve Pilt
  15. Piret Paljak

06.09.2007, neljapäev. Riia, mu arm.

Keskpäevaks koguneme Tallinna bussijaama, et minna Riia bussi peale. Peale Tallinna-bussiekskursiooni ja natukest sõitu maanteel oleme viie paiku õhtul Riias kohal. Õhtul hilja läheb Tbilisi lennuk, mis jõuab kolmeks öösel Tbilisi kohale. Lennujaamas pole sellisel ajal midagi mõistlikku peale hakata, aga lennujaama kõrval on tore tühermaa, kus peale lennukite müra (mis umbes kella nelja paiku lakkab) miski magamist ei sega. Mõeldud-tehtud.

Mart

07.09.2007, reede. Tbilisi (ei ole eriti armas).

Ärkame seitsme paiku ja näeme parasjagu esimese linna suunduva liinibussi lahkumist. Järgmine läheb pool tundi hiljem, sinna jõuame ilusti peale. Pilet linna maksab 40 tetrit. Tee peal forsseeritakse igaks juhuks üle kõik (tegelikult mitte eriti tõele vastavad) eelarvamused kohaliku liikluskultuuri suhtes, näidates meile laibaga liiklusõnnetust.
Lahendamist vajab matkaalguse kõige põletavam probleem - kust saada priimuste jaoks gaasi (lennukiga ei ole teadupärast lubatud gaasiballoone ega muud põlevat sodi vedada). Lõpuks leiame turult küll gaasi, aga see ei sobi meie priimustele. Varuvariandina ostame sobivad priimused ka. Endal kaasas olnud priimused jätame kohalikku baaslaagrisse - tuntud ka Eesti Vabariigi suursaatkonna nime all - maha.

Edasi on vaja kuidagi Tbilisist minema saada, suunaks Kazbegi (Stepantsminda), mis asub 160 km põhja pool. Vihje ütleb, et Didube raudteejaama juurest võiks leida bussi. Sel ajal, kui mina viimasena rongi pealt ja turult (pirnid, ploomid, mmmm) kohale jõuan, on enamus gruppi juba bussi ära pakitud (Ford Transit. 15 inimest + seljakotid + juht. mmmm. aga ajab asja ära).

Bussijuht, kes ennast Robinsoniks laseb kutsuda, viib meid 150 lari eest Kazbegi ära. Kazbegi mutid lähevad meie majutamise õiguse nimel enam-vähem kisklema, aga paraku ei kõlba meile ükski nende variantidest - kitsas ja kallis. Selle asemel viib Robinson meid linna taha heinamaale, kus on iseenesest väga hea laagrikoht.
Paraku selgub, et kõik on hea peale priimuste - nood ei kõlba ussi M-i alla ka. Nutt ja hala, aga kuidagi saame õhtul endale siiski midagi sooja vaaritatud.

Mart

08.09.2007, laupäev. Sitta kah.

Kaheksane äratus ja endiselt mittetöötavad priimused suunavad meid linnakeskuse poole, lootuses sealt midagi hamba alla saada. Kui oleme ennast kahe hinkaali-einelaua vahel pooleks jaganud ja tükk aega oodanud, on kõhud lõpuks täis ka. Linnast hakkame keskpäeva paiku üles mäkke, Gergeti kiriku poole sammuma. Nagu ühele pühapaigale kohane, näeme seal väikest imet - Urmase sokid otsustavad omapead lendama minna, kuid peremehe karmi korralduse peale tulevad jälle koju tagasi. Tore on.
Peale kiriku uudistamist ja lõunasööki võtame suuna mööda aheliku külge itta, Kazbegi liustiku poole. Laagrisse jääme mõned kilomeetrid edasi, ühe tasasema mäenuki peal. Oh, ja neid mustikaid, mis sealkandis kasvavad. Nämm.
Päeva moto annab meile mõistagi õhtuse lõkke materjal - sulaselge hästikuivatatud lehmasitt.
Muud matkatarkust rasketes ja lagedates oludes matkamisest kogunes ka:
"Kui või enam suus ei sula, pole mõtet edasi matkata. Keera nägu vastu päikest ja tee suu lahti."
"Kõik panevad seljad kokku, astuvad 25 sammu ja hakkavad peale, millega parasjagu vaja".
Vot nii.

Mart

09.09.2007, pühapäev.

Hommik oli päikseline. Umbes kella 8 paiku ronime telgist välja. Hommikusöögiks on hästi leotatud tatar mustika-toormoosi ja sprottidega. Umbes kell 10 asume ülespoole teele. Nobedamad astuvad ees, aeglasemad tulevad vaikselt järele. Aeg-ajalt teeme peatusi ja vaatame tagasi alla orule, kirikule ja ümbritsevatele mägedele. Vaade on imeilus.
Jõuame kurule. Karl ja Indrek on juba kõrvalolevat tippu vallutama läinud. Kui nad on alla tagasi jõudnud, lähevad järgmisel üles.
Mägi on üsna pude ja järsk (laava). Kivid ei seisa paigal. Liigume siiski visalt edasi. Lõpuks oleme tipus, 3222 meetri kõrgusel (kuru on 2964m). Ümberringi avanevad imeilusad vaated - Kazbegi, kõrvalorg, külakesed all...
Tagasi all, sööme lõunat ja liigume edasi. Varsti jõuame mühiseva mägijõe kaldale. Jätame kotid ühele ilusale tasasele muruplatsile laagrisse ja suundume ise üle jõe vee järele (ääremärkus - tegelikult on ka jõe paremal kaldal, rusunõlva all, mõned täiesti korralikud allikad - Mart). Jõe ületamine pole lihtne. Karl hüppab nagu väike päkapikk ühelt kivilt teisele ja ergutab meid ka endale järele hüppama.
Teiselt kaldalt liigub alla punt seljakottidega inimesi. Ka nemad tahavad jõge ületada. Need on eestlased, kes üritasid Kazbegi tippu tõusta, aga loobusid ca. 100m enne tippu, sest tuul oli liiga tugev. Lõpuks õnnestub osal rahvast üle jõe hüpata. Täidame pudelid allikaveega. Osa läheb kohe tagasi, osa ronib natuke kõrgemale, liustikule lähemale.
Tagasi laagris, selgub, et nii kõrgel ei tööta kumbki priimus enam üldse. Teeme tasshaaval piiritusetablettidega vett ja nii saab igaüks endale kartuliputru või kiirnuudleid valmistada.
Kazbegi poolt tuleb 4 meest. Piret ja Indrek võtavad nad rajalt maha nagu teeröövlid ja uurivad, et ega neil mõnd töötavat priimust üle ei ole. Priimust kaasas ei ole, aga mehed soovitavad minna järgmisel hommikul üle liustiku metroloogiajaama juurde - seal saab priimuste põletid ära vahetada. Nende põletitega, mis meil on, polegi võimalik nii kõrgel midagi teha (ega ka allpool suurt mitte).
Väljas on külm, kõik kaovad telkidesse. Meie telgis toimub väike öölaulupidu.
Ja siis saabub vaikus - see tähendab küll tuules plagisevaid telke ja kohisevat jõge.

Kaire

10.09.2007, esmaspäev.

Hommik algas varakult - äratuskellaga kl. 7 aegu, vist varemgi. Kell 7 startis priimuseparandamisemissioon koosseisus Karl ja Indrek teele baaslaagrisse: et putitada tööle meie priimused. Ja ega teisedki enam magada saand - suurem enamik neist läks niisama liustikku uudistama. Jõgi oli ootuspäraselt hulga kitsam kui eile õhtul - sai niisama kuiva jalaga üle hüpata. Aga liustik ise oli vahva. Kuigi üldse mitte valge vaid pigem pruun.
See "jalutajate" retk kestis ca. 3 tundi ning tagasi üle jõe laagriplatsile tulles oli vett jões juba hulga rohkem.
Priimuseparandajad Indrek ja Karl jõudsid tagasi nii umbes kell 12-13. Ja jumal tänatud - ikka miskit tolku sellest nende ettevõtmisest oli, sest priimused said tiba paremateks kruvitud. Ning lisaks said nad väidetavalt ka väga vahva retke sina üles, teisele poole liustikku roosasse majja, kus see baaslaager asus.
Ning siis, kui Indrek-Karl tagasi jõudsid, hakkas tiba sadama. Juba hommikust saati oli üsna pilves, Kazbegi oli kohe täitsa hallides pilvedes hommikul.
Ja nõnda väikse tibava vihma saatel tegime kiirelt mõned ja võileivad ja asusime teele vasakule, teisele poole mäenukka. Veiko oli väga rahul, et see väike vihm tuli ja pilves oli. Ehkki tuli tunnistada, et see väike vihm rohkem selline moe pärast vihm oli.
Meiega tuli sinna mäe nuka taha teise orgu kaasa ka koerakari, kes hommikul meie telkide ümber kogunes. Mõned neist koertest olid isegi täitsa vahvad, kuid õhtul selgus, et nad suisa meile risuks kaelas on. Aga sellest hiljem.
Tänane matk koosnes peaasjalikult laskumisest mööda ilusat lauget orgu, üle heinamaade. Pilved kadusid ja päike säras ja oli väga kaunilt suvine. Ilus. Väike põnevusmoment tekkis selle oru lõpus, enne, kui külani jõudsime. Oli nimelt tarvis suhteliselt järskude kallastega jõest üle minna. Või siis just ei olnud tarvis üle jõe minna. Igaüks oma oskuste järgi - muist läksid üle jõe ja jalutasid kaunil heinamaal, teised ronisid järsku kaljunõlva mööda (ei olnud kaljunõlv, oli rohunõlv, aga lubamatult järsk ikkagi - Mart). Ja siis saimegi kenasti puhta jaheda veega jõe äärde, kust sai mõnusasti paljajalu läbi tulla ning umbes täpselt siin me nüüd siis oma õhtust laagrit ka peame.
Esimene heinamaa kohe jõe kõrval me telgi platsiks siiski ei saanud, sest sealsele peremehele ei sobinud üldse, et meil see võõras koerakari kaasas oli. No mis me teha saime, et nad meiega kaasa lonkisid!! Igatahes hakkas külamees siis meile üht teist telgipanemise platsi näitama ja nõnda me siia jõudsimegi, kus praegu oleme. Thothi(?) külas. Siin mäeveerul on vana-vana küla varemed, neis ei ela enam keegi. Vaid suvel elab siin kaks lambakarjust. Mäe all on aga ridamisi külasid, kust läheb läbi Tbilisist Kazbegi minev tee. Ning Mart käis seal all poest veini ja leiba toomas, seni kuni me siin üleval ühe lambakarjusega juttu vestsime ja priimuste peal sooja sööki tegima. See oli võimas! See, et priimustega vee keema saime. Aga see karjuspoiss rääkis igasugu huvitavaid lugusid neist siinsetest küladest ja tuli nüüd, kus meil söök söödud, lihtsalt niisama juttu ajama - sest siin mäe otsas pole kedagi teist ning mitu päeva küllap ka ei tule. Tore poiss, grusiin. Aga räägib väga hästi vene keelt. Turiste pidi siiakanti üldse väga harva sattuma, eriti veel nõnda mäe poolt. Sest enamik minevat otse Kazbegi
Õhtust põnevust tõid meile ka koerad. Kohalikud kaukaasia lambakoerad nimelt mitte üks raas neid võõraid meiega kaasa lonkinud koeri ei kannatanud - läks kohe kõvaks purelemiseks. Tulemuseks on see, et need Kazbegi jalami lontud meil siin telkide vahel enam ei siiberda.
Ning loomulikult olid meil siin veel lehmad, kes otse me telklaagri keskelt alla külasse läksid, ning lambad. Väga kaunis see kõik meil siin, seega. Ja taevas säravad tähed. Istume ümber kuumeneva teepoti, maitseme Mardi toodud veini ja lobiseme. Kell on 21.05. Tegelt on öö. Täitsa süsimust öö, kui küladest paistvast valgust mitte arvestada. Ega ka mitte taevatähti.
Selle karjuspoisi nimi, kes meiega nii lahkelt juttu ajas, on Artjom.
Ja siis tuligi öö, mis algas rahulikult. Sellest, kuidas koerad kohe meie telki pugedes meeletul moel purelema hakkasid põhimõtteliselt kohe päris me telgi taga - sellest ma ei kirjuta. See oli jube.

Piret

11.09.2007, teisipäev.

Päev algas pimeda ööga. Üle tüki aja oli tuulevaikne, mistõttu uni maitses paremini kui eelnevad ööd. Meeletu vaikuse katkestas penide vali lõrin, haukumine ja kiunumine. Kätš oli alanud otse meie telkide juures. Tekkis hirm, et koerte kaklev keeristorm langeb otse meie telkidele. Päeval jutustas kõrvaltelkkond, et võimas Veiko kaitses oma väikeste valgete käekestega telkkonda ja pildus koeri käe ümber seotud rätikuga kahte ilmakaarde laiali.
Peale 6 tõusis ka täna päike, andes meile võimaluse tegeleda huvitavate asjadega. Matkajad ei jätnud seda võimalust kasutamata ning nende unised pead tärkasid telkidest ükshaaval. Kes käis jõe ääres silmi niisutamas, kes kivi taga ja mõni usin võttis karges mägikoses dušši.
Seltsiv karjus korjas meile mägedest teematerjali (piparmünt). Keetsime putru, tegime teed, sõime-jõime, pakkisime asjad ja laskusime mägedest alla külla.
Külas ootas meid pood kõigi oma ahvatlustega. Poest astus välja vindine onu, tegi meiega kohe sõprust ja kutsus külla. Külaskäik jäi siiski ära, kartuses, et siis me jäämegi sinna väga pikaks ajaks. Varsti tuli tellitud buss ja me sõitsime umbes 15 km edasi. Tee orgu läks järjest kitsamaks ja ohtlikumaks. Buss peatus kohas, kus tal oli võimalik ringi keerata. Siin läksime me maha. Lisaks bussijuhile sõitis meiega kaasa üks jutukas kohalik, kes rääkis terve tee. Kuna istusin taga, siis suurt tema pajatusi ei kuulnud.
Olles asjad bussist maha tõstnud, otsiti kiirelt pudel mahla, pakk küpsist ja nööbiti lahti pudel viina. Täideti 2 plastiktopsi viinaga. Grusiin Jura ütles toosti, soovides meile kõike head ning seejärel klõmm põhjani. Uuesti valati viina, topsid anti järgmistele ringis olijatele. Vaikus pilgud olid topsi omanikul... et üritus jätkuda saaks, tuli öelda toost, ei mingit muud võimalust. Kui esimesed toostid tulid lihtsalt, siis lõpupoole läks meil eestlastel juba raskeks. Nali enne matka, et varuge endale tooste, osutus sama vajalikuks kui villane müts.
Jura sümpaatia teenis ära Aivar, keda ta hakkas kutsuma Mitšuriniks. Meile kirjutati kohalikus keeles kaasa kiri, mis pidi meid hoida eemale kõigist ohtudest ja raskustest. Mitšurinile kirjutati käe peale: "Patari, privet at Juri". Patari oli üks tema vendadest, kelleni me võiksime jõuda.
Hüvastijätt tehtud, asusime teele mööda vana varisenud teed.
Rada kulges mööda järskude servadega jõeäärt. See oli koht kus enam autodega ei sõidetud.
Ühes kohas kasvas kalju seest kadakane puu, ohvrikoht, kuhu oli seotud palju riideribasid. Meiegi ei jätkanud teed ohverdamata - kes pani ploome, kes sidus riideribala, kes pani kastikesse raha. Sealt edasi jõudsime kauni oru algusesse. Viskasime ennast laiali ja võtsime väikse lõunaampsu.
Kohe kui alustasime uuesti teekonda, jõudsime valgetele mineraalväljadele. Vesi tuli mäe seest ja nii mineraalirikas, et aegade jooksul kuhjusid astangud. Lisa lumivalgetele kivististele leidus orus ka kuldkollaseid ja veripunaseid jõeniresid.
Org ise oli avar ja ilma asustuseta. Edasi minnes äratas huvi kaugelt paistev hiiglaslik veejuga. Maa seest tuli suur raudtoru, mille ülemine ots oli suunatud mäe poole. Ilmselt pressis mägedest tulev maa-alune vesi selle kaudu välja. Vee surve oli mega, juga lendas 20-30 meetri kaugusele.
Selle lähistele otsisime ka koha laagriks. Ümbruskonnas oli palju puid. Tegime lõket, jõime veini ja ära sai proovitud ka tšatša. Tüdrukud lasid oma kaunid häälepaelad valla. Ja kui nad ei oleks lasknud neid valla, siis poleks olnud nii ilus.

Urmas

12.09.2007, kolmapäev.

Öösel tuli natuke vihma. Ja siis ma nägin ka välku, aga müristamist ei kuulnud. See oli kell pool üks. Õnnex suuremax sajux ei läinud, kuigi hommikul olid telgid märjad.
Igatahes lõkke peal sai tehtud hommikusöök. Rahvas käis all ojas ja suure dušši all end pesemas.
Siis asusime järve poole teele. Meid peatasid kohalikud piirivalvurid, kes võtsid meie passiandmed. Oodatud telk paistis oma poole kilomeetri tagant. Ületasime silla ja asusime teele järve poole. Järv oli helesinine, kihisev ja külm. Esimene julge oli Piret, kes sisse sulpsas, mispeale ülejäänud ahhetasid. Aga roburada pidi sulpsasid paljud teised vette. Ainult mõned üksikud jäid sellest ekstreemspordist eemale, mina, Inna, nende hulgas. Liiga vastumeelne tundus mulle külma sügavikku sulpsamine. No igatahes...
Järgmine atraktsioon oli tühjade pudelite jõkke tühjaks pildumine. Targemad teadsid rääkida, et kiirevoolulises jões saab klaasikildudest ükspäev jälle liiv.
Lõuna oli meil juba tuttavas passikontrolli punktis. Kohalik tädi müüs meile head juustu ning andis imehead lavašši pealekauaba. Lõunax oli siis juust saia (mitte selle lavašši) ja kurgiga. Kogemusi vahetasime elunäinud Hollandi jalgratturitega.
Siis tempokas retk oru algusesse tagasi, kus oli ujumispeatus jões. Seejärel tõus mäkke, kus aeg-ajalt sõitsid Nivad. Mäe tipus sai maiustatud vaarikatega. Seejärel kiires tempos mäest alla.
Õhtux jõudsime ringiga tagasi Aliku (bussijuht) lähedase sugulase, lahke tädi, maadele telkima.
Põhimõtteliselt oleksime saanud ka külamehe käest värsket lambaliha osta, aga kuna me olexime pidanud liha ise valmistama, siis loobusime lihast.
Taaskord vaatasime tähti taevast, ja Kaire hüüdis "Sööma!"

Inna

13.09.2007, neljapäev.

Ärkamise ajal tundub ilm jahedaim seniolnuist. Pudru valmimise ajaks on päike juba mäe tagant väljunud ja soojendab taas. Jagame vennalikult meie ainsa saia, putru see-eest täna jätkub.
Teevee keetmise aeg täidetakse edasiste reisiplaanide sepistamisega. Mart jätkab suhtlemist Alikuga (eile oli riigipüha ja Alik, meie bussijuht, tundus väga väsinud). Kaardid laotakse laiali, Lonely Planet ja Bradt on töös. Kas Gori, Borjomi rahvuspark, Batumi - või need kõik?
Aeg läheb, kuid mitte asjaajamine Alikuga. Teda oodates otsustatakse Khobi poole minema hakata. Teeäärses külasurnuaias astub ligi külamees. Küsib üht-teist meilt ja ja vastab meie küsimustele. Kummalisel kombel kaunistab tema särgi rinnaesist - seda kohta, kus meil lapsepõlves pudrujoru oli - värske lehmasõnnik.
Peagi saabub Alik - kahjuks bussiga, milles istekohti 11 inimesele. Kahjuks ei mahu meie 15-liikmeline grupp koos matkakottidega sellesse. Alik lubab uue saata. Veedame 3 tundi oodates, võtame osa külaelust - meie silme eest jalutavad mööda mitmed emised põrsastega, lehmakari patseerib autoteel. Püüame teha käivet kohalikus poes, kahjuks müüjatar ei taha. Kuidagi õnnestus meie mõnel paremal läbirääkijal (kas oli see Veiko?) müüjalt 2-liitrine õllepudel välja meelitada, mõni aeg hiljem ka limonaad.
Hästi esineb gruppi toiduga varustav Piret. Väike sõit helerohelise Nivaga ja oleme rikkamad 3.5kg juustu ja 2 saia võrra. Tarbime neid kohe. Meie rõõmuks peatub meie juures aedvilja-kaupmees. Omandame 2 arbuusi ja hulga viinamarju.
Peagi saabub Alik uue bussiga. Kilud-karbis-meetodil poeme kõik sinna sisse, sõit lõuna poole võib alata.
Teeäärses müügiputkas saab Karl-Kristjan kena kohaliku peakatte õnnelikuks omanikuks, teised testivad kohalikke maiustusi (nöörile aetud kreeka pähkel mingis tundmatus magusas ümbrises, kiletaoline maius ploomist, õunad jms.)
Enne Mtshketat hakkab suurenema poodide tihedus tee ääres, ühes neist teeme ostud. Veidi tiirutanud Mtshketas, väljume oma armsast bussikesest ning ronime mäe otsa ööbima. Meil on vahva vaade valgustatud linnale. Sirtsude sirina saatel asume värsket salatit, juustu ja punast veini nautima. Esimest korda kiusab meid uinumisel palavus. Mardi GPSi andmetel laskusime eile 1km, nüüd oleme 500m kõrgusel.

Viiu

14.09.2007, reede.

Ärkame 6:30, taevas on täiesti pilves. Hommikusöök möödub väikese vihma saatel. Teele asudes aga vihm vaibub ning isegi päikest on pilvede vahelt näha. Esimene peatus - maiustame viina- ja viigimarjadega ning imetleme aias patseerivaid kanalisi. Kalkuni mõõtmed on aukartustäratavad! Gruusia iidsete kirikute külastamine meil aga ei õnnestu. Kell kaheksa on selleks liiga varane aeg. Peatänaval raudteejaama poole kõndides otsustame külastada tänase päeva esimest poodi ning sellest kujuneb elamus. Elektrifitseeritud linnas on voolukatkestus ja shopping käib meie pealampide ning müüja taskulambi valgel. Nüüd siis edasi raudteejaama. Aga selgub, et müüa on vaid neli piletit, seega tuleb loota vagunisaatja lahkusele. Vahepeal saabub Tbilisi suunal tõeliselt vaatamisväärne rong. Vagunid on akendeta, istmed kas väljas või koormatud tomati-, kurgi- jms. kottidega Inimesed istuvad-seisavad-kõõluvad ustel ja akendel. Tõeline India rong Gruusia jaamas. Aga tuleb ka meie rong. Vagunisaatja mõtleb paar hetke ning kogu me kamp vajubki rongi. Algab sõit Gori poole. Seisame vahekäigus püsti, uudistame kohalikku rongikultuuri. Aega sisustavad hot-dogi müüja, vagunisaatja oma 'välismaa nodi' ostu soovidega ja Veiko sai kingiks hõbedase pastaka. Nii ja ongi Gori. Jaamas kohtame sümpaatset prouat, kes korraldab meile marsrutkaga sõidu Uplistsihke'sse, ühte paremini säilinud koobaslinna Gruusias. Giidi selgituste saatel näeme amfiteatrit, kirikuid, apteeki, veinivalmistamise ja -hoidmise ruume. Võimas ja imeline linn oma iidse ajalooga. Peale ringkäiku siirdume tagasi Gorisse ja peatume täpselt pisikese pagaritöökoja kõrval. Meil lubatakse leiva küpsetamist vaadata ning me teeme seda heal meelel. Veiko ostab kuuma äsjaküpsetatud leiva, mis maitseb ülihästi.
Järgmine käik viib meid Stalini muuseumi. Kommentaarid on liigsed. Suur, ülivõimas, mõttetu ja kohutav üheaegselt. Sellega meie päeva kultuurne osa lõpeb. Ees ootab käik turule. Turg on suur ning mitmekülgne: vürtsid, juust, puuviljad, hapendatud erinevad juurikad - huvitav, kas on midagi, mida siin ei leidu.
Turukäik sooritatud, asume otsima söögikohta. Esimeses ehmutakse meie suurt hulka ja seljakotistatud kujusid nähes ning peame edasi otsima. Teises kohas tabab meid sama saatus. Õnneks suunatakse meid edasi aadressile Stalini 4 (koha nime ei mäleta). Tellime šašlõkki, kaht sorti salateid, hulga saia ja veidi koduveini. Söök on suurepärane, veini suhtes on arvamused kahesugused. Piret on vahepeal lipanud poodi ning naaseb kreemikoogiga. Õhtul ootab meid ees maiustamine.
Hakkame raudteejaama poole vantsima, et otsida ööbimispaika ja rongiaega täpsustada. Sünnib otsus asuda öise rongiga Borjomi poole teele. Ootame kella kümnest rongi, et kell neli hommikul peatuses maha hüpata ning alustada uut retke mägedes.
Rong ja selle rahvastatus on märkimisväärne. Mäletate kaheksakümnendate aastate Moskva v. Leningradi ronge? Alustame lahinguga istekohtade pärast, kuna tundub, et kaasreisijate meelest pole vahejaamast tulijaile neid ette nähtud. Sõnavahetus Gruusia sõjaväe esindajaga ning ühe haige mehe kaasaga vabastas meile ühe vahe istumiseks. Istusime seitsmekesi ning üritasime tukkuda. Vahepeal ründas meid Pireti kott, mis ülalt alla Karli jalale kukkus. Poole nelja paiku jätame rongi ja jaamas võtab meid vastu kohalik raudteeboss, kes meid jaamahoonesse magama paigutab. Algab hommikune öörahu.

Katrin

15.09.2007, laupäev.

Hommikuvalgus leidis meid päevinäinud jaamahoone põrandalt magamast. Ruum oli neljakandiline, poolenisti tumeroheline, poolenisti valge. Pooled aknaklaasid olid kas katki löödud või olid nad ise eest ära kukkunud. Laest oli paiguti langenud krohvi ja välisuks oli viimati värsket värvi näinud meie Suure Kodumaa ajal.
Mõned hakkajamad meist olid leidnud öömaja väljaspool jaamahoonet. Öö möödus üldiselt rahulikult, v.a. vahejuhtum Hannese ja kohaliku hobuse vahel. Tegu nimelt selles, et Hannes kaotas valvsuse oma virsiku üle ja kohalik suksu, kasutades ära ööpimedust ja Hannese nõrka kontakti ümbritsevaga, vehkis sisse virsiku koos kilekotiga. Sellega oli mõistagi virsiku saatus otsustatud ja tema maine teekond lõppes kuulsusetult kohaliku suksu mokkade vahel. Kuid suksu ei olnud vedel vennike, saades julgust õnnestunud virsiku-afäärist, asus ta rõõmsasti Hannese magamiskotti lutsutama. Võitlus lõppes ilmselt mõlemale poolele õnnelikult, sest Hannes sai tagasi oma magamiskoti ja kohalik suksu piirdus kuivanud rohu mugimisega eemal väljal.
Hommikusöök valmis jaamaülema kabinetis elektripliidil. Toimetused tehtud, asusime teele rahvuspargi poole. Teele jäi väike ojake, mis oli üsna sobiv väikeseks pea-, soki- ja varbapesu-peatuseks. Pargi väravas tasusime ööbimise eest ja siis teele.
Esimese pausi ajal avastasime, et oleme kaotanud kaks matkameest, kuidas asi laheneb, veel ei tea...
Kui seda metsa ees ei oleks.
Teekond oli päris väsitav, ümbrus ja loodus olid üsna sarnased meie segametsaga, kuid tegu on mägise piirkonnaga.
Jooksikud said meid kätte pealelõunasel ajal. Neile endile meeldis nende teekond väga.
Jalutuskäigu lõpp läks veidi käest ära. Kauaoodatud mägionn ei tahtnud kuidagi paistma hakata, tekkis juba väike kahtlus, kas seda üldse ongi olemas.
Viimaks jõudsime kohale. See oli täielik paradiis, kõik on olemas, mis ühele matkajale vaja.
Kohalikud karjused on väga abivalmid, aitasid kotte kanda ja aitasid süüa teha. Hommikuks lubasid meile värsket piima.
Õhtusöögiks oli paras pajatäis sööki. Praegu käib väike veinitops ringi ja kõik on kordaläinud matkapäevaga rahul.

Aivar

Päev oli siiamaani tõepoolest üks raskemaid. Atskuri jaam, kust alustasime, asub 917 m merepinnast, raja kõrgeim tipp õhtu eel 2117 m ja onnike 1945 m. Teekond ise oli umbes 14 kilomeetrit. Pange sinna otsa pooletoobine öö ja saategi teada, kuidas oli...

Mart

16.09.2007, pühapäev.

Rahvas hakkas hommikul kell 7 sagima, s.t. enamus olid ärganud. Sõime kaerahelbeputru, mis oli väga maitsev. Hommikul tekkis küsimus, kas jääda üheks päevaks veel sellesse majakesse, kus ööbisime, kuna Katrinil oli palavik. Otsustasime siiski edasi minna. Majakesest veel niipalju, et oli ikka mõnus küll üle pika aja magada majas - ikkagi kindel katus pea kohal. Lahkudes jätsime majakese, nagu peab, korda - Hannes pühkis põrandagi ära.
Kell 10:45 jõudsime karjusehütini, mis muide on ehitatud 1913. aastal. Kaeti laud - karjuste poolt piim ja sibul ja sool ja oasupp, ülejäänu meie poolt. Tehti kakaod, mida anti proovida karjustelegi.
Tundub, et Katriniga on pahasti - pidi süda paha olema ja endiselt vist ka palavik. Kahju!
Nii, peale 1,5-tunnist tõusu olemegi 2500 m kõrgusel mäe tipus, ümbritsetuna pilvedest. Vedas, et me eile karjuseid kohtasime, ilma nende abita oleks suht keeruline õiget rada leida. Ja nii ongi, peale karjuse lahkumist vist eksisime ära. Pärast 3-tunnist marssimist leidsime väikese karjusemaja, kus oli sees ka pliit koos puudega!!!
Õhtusöök oli vist kogu matka luksuslikum - riis nuudlite ja sirmikute ja kuuseriisikatega. Samuti tehti erinevaid teesid (must ja mündi-nõgese). Hiljem väike vein ja viin.
Vahepeal käis Hannes kalal aga ei saanud ühtegi (pole siin ju jõgegi).
Õhtu lõppes sellega, et majakese põrandale laotati laiali värsked kuuseoksad ja mindi magama. Ah jaa, enne magamajäämist hakkas korraks kõvasti sadama. Algas suur katuseparandamise aktsioon. Igaljuhul hommikul ärkasid kõik kuivana.

Indrek

17.09.2007, esmaspäev.

Õhtul magama minnes oli kütmisest meie majake isegi palav, kuid see jahtus kiiresti ja suurem osa ööst oli lahe. Ei tea, kuidas teised, aga ise olin suure osa ööst ärkvel ja pöörasin muudkui külge. Hommik algas sellega, et umbes 6:30 paiku käis Hannes väljas ja hakkas pärast seda buršuikale tuld alla tegema. 7 paiku ajasid enamus kargud alla. Hommikusöögiks oli tatrapuder, pisut juustu ja sprotte. Hea mündi-pune tee ka. Seekord olime hommikul tublid, saades teele juba 8:45! Alguses läks kiiresti ja kenasti rada mööda - tunniga olevat me Mardi andmetel liikunud 3km. Teele jäi veel mitu karjusemajakest. Ühel hetkel umbes 10:30 paiku juhtus aga nii, et raja ots kadus ära. Alguses ei tundunud see veel nii hirmus - arvasime, et küllap leiame tee. Ent juhtus nii, et ei leidnud. Päev möödus kõigepealt alla jõekese poole minnes, lootuses, et rada on seal. Aga polnud mingit rada. Seejärel rühkisime nii kaua üles, et jõudsime mäe tippu, kus lõppes ka see lõputu mets ja vägev nõlv oli väga järsk, nii et ronisime kõik käte ja põlvede abil. Kõik see aeg oli õhk väga niiske, muutudes üleval veelgi märjemaks. Oli see udu või pilv, igatahes tilkus täiega. Üleval suutis imekombel päike korraks sellest valgest massist läbi murda. Tekkis väike lootus, sest nägime naabermägede nõlvu ja leidsime ühe raja. Seda rada pidi hakkasimegi alla tulema. See oli ilmatuma lige ja sopane, ent õige pea jõudsime väljale, kus oli 8-10 karjuste ja nende loomade majakest. Valisime neist majadest parima, kus tuleb veeta öö. Siin oli koldease, millesse tehtud tuli täitis maja alguses suitsuga. Pärast oli parem. Ent väga külm on - 18:00 paiku õhtul vaid 7 kraadi sooja. Öö võib tulla karm. Sõime kõigepealt onnist leitud kartuleid majoneesi, konservi ja tilliga. See oli parim söök kogu matka jooksul. Et sellest jäi veel väheks, sai tehtud kiirnuudleid, mille kreftine vedelik tekitas soojatunnet. Magustoiduks igaühele ampsuke kondentspiima. Öösel magasime nagu silgud pütis, kes kitsastel lavatsitel, kes maas kuuseokste peal. Öö möödus ebamugavas asendis olles rahutult. Küllap on paljudel kondid kanged.

Laura

18.09.2007, teisipäev.

Hommikul äratas meid tubli Hannes kella 7 paiku, levitades lõkkes soojust. Pärast seda läks lahti suuremat sorti sigimine-sagimine ja toidu vaaritamine (herkulopudru hirsiga).
Peatselt suvatses ka päike mäeharja tagant välja tulla. Liikuma hakkasime 8:30 paiku. Põrandat katnud kuuseoksad visati minema. Hommik on palav. Rada on päris lai ja keerutab vaikselt allapoole. Kivine ja mudane. Lahkudes keeras rada end ilusti onnikeste kohale. Päevavalguses ei tundunudki nad enam taolised armed ja mudased hütid nagu õhtul. Udust ei ole siiamaani õnneks jälgegi.
Eilsete lehtpuude asemel on tänavalitsevaks kuused. On üllatavalt vaikne, kosta on vaid saabaste tüminat ja mõnda üksikut linnukest. Isegi puulehed ei liigu, täielik tuulevaikus. 8:45 sattusime mõnusale tuulemurruga mudarajale. MUDA! Siit on läinud vähemalt miljon tillukest mudast lehma. Avastasime tee ääres jumala korraliku vundamendi! Veidi edasi jooksis üle mäeharja tara. Kännud auravad päikse käes.
9:00 paiku jõudsime umbes 35-kraadise nurga all olevale mudarajale, mis viib meid mäest alla. Siin on päris lahe libisemine, õnneks on muda öösel ära tahkunud. Mudaproovi määrisin mööda lehekülge laiali. Kaire lubas asutada sitasõprade klubi! Jõudsime mudarajalt alla oja äärde. Nüüd ootab ees mööda ojapõhja kõndimine. Onnide juurest oleme tulnud alla 400 m, 1514 m peale.
10:10 jõudsime suure jõe äärde, kanjoni peale. Paistab soe päike, puhkame ja asjatame. Jõgi kohiseb meeldivalt. Hannes lippas rada mööda edasi, lootuses mingeidki kalu näha. 1320 m kõrgusel. NB! Kohtusime hobuse-onuga! Saime tšatšat ja juustusaia. Oli väga maitsev. Jõudsime jõeorgu ja liikusime edasi piki kanjoni põhja. Tuli liikuda vees. Paljudel on jalad täiesti märjad. Üritasin Hannesega kala püüda. Jõgi on hea kiirevooluline forellijõgi. Kala ei saanud, aga leidsime ühe puuridva. Vaade oli lummavalt kaunis. Püstloodsed kaljuseinad müriseva vee kohal. Väga värskendav õhk.
12:15 Leidsime oru põhjas pärast vees sumpamist matkaraja ametliku onni. 1039 m kõrgusel. Onn on tunduvalt räpakam kui see, kus me ennem olime. Mingid vanad pudelid ja muu nodi. Aias kasvavad pisikesed punased õunapunnid, mis on suht hapud. Kõik kuivatavad oma sokke-saapaid. Hannes liikus jõge pidi edasi, lootuses kala saada. Aga ei saanud miskit.
12:30 hakati lõikuma juustu ja leiba.
13:30 hakati liikuma. Tulime üle jõe purrete abil. Hannes püüab eespool ilmselt juba kala. Jõgi on muutunud sügavaks. Tee jookseb jõe kõrval ja on autoga sõidetav. Tee kõrval kasvavad lopsakad sõnajalad. Nägime sigasid ja kohe läks kõigil mõte sasliku peale. Ise söötsin õunaaias härjale õunu sisse.
14:03 - Hannes sai kala! Pisikese forelli, nii 9 cm. Lasime jõkke tagasi. Kohtasime kolme tüüpi vankriga. Tee keerab end mägedesse. Sattusime kauni kuristiku kohale. Tee ääres on mitmed maalilised mägiojad, mis kukuvad peene vihmana mööda kaljuseinu alla.
15:20 peatusime jõe ääres. Majakesest oleme linnulennult umbes 4 km tulnud. Päike paistab, Mart leidis tee pealt Hannese mobiili. Jõgi on väga maaliline ja jahe. Hannes üritab endiselt kala püüda. 725 m kõrgusel.
16:45 jõudsime alumise valvurimajani, 548 m peal. Küsitakse Borjomi passi. Veiko läheb asju selgitama. Valvur tundub suht karm olevat. 7 km lõunamajast, 12 km öisest majast linnulennult.
17:30 leidsime Inderkuga maalilise vana vesiveski. Jõudsime külla. Mingisugune vanamees juhatab meid poeni (~300 m) ja raudteejaam pidi olema ~3 km. Nägime sadulateta ratsutavaid noormehi. Ostsime poest igasugu head-paremat. Sattusime mingi eriti energilise kohaliku noormehe peale, kes näitas meile, kust vett saada ja üritas iga pudelit ise täita.
Ööbimiseks ronisime küla kohale heinamaale. Suht konarlik. Toiduks makaronid + hiigeltomatid + kohalik veiselihakonserv. Priimused ei jõua järjekordselt oma tööd teha. Külast toodi tšatšat ja juustu. Kõigil on suht lõbus. Isegi kuu on otsustanud välja tulla.

Karl-Kristjan

19.09.2007, kolmapäev.

Traditsiooniliselt tõuseb Hannes kõige varem ja läheb kala püüdma. Kogu Marelisi küla elab seejuures Hannesele kaasa. Teised põõnavad tavapärasest kauem. Meid käib tervitamas karjus, kes küsib, kas me veini ka joome. Vastame, et joome, kuid veinipudelit millegipärast välja ei ilmu. Viiule tulevad külla 3 siga, kellest üks hakkab tähelepanelikult Viiu asju uurima. Esialgu püüab Viiu sigu pildistada ja paistab asjaga rahul olevat. Seejärel aga tõmbab siga Viiu söögikauss hambus minema ning Viiu hakkab otsustavalt siga taga ajama. Paarikümne meetri pärast annab siga alla ja laseb kausist lahti.
Aega ju oli ja seetõttu keetsime kohe 2 hommikusööki, millest teise kallasime maha enne äraminekut. Otse telkimisplatsil kohtame meetrist, konna alla kugistavat madu.
Seejärel kõnnime külast 3 km kaugusel olevasse raudteejaama. Rong Tbilisi läheb 15:16 ja pilet maksab 4 lari. Rongis satub Urmas istuma Tädi kõrvale, kes kirjutab Urmasele terve vihikulehe täie söögiasju ning Urmas saab temaga 3 tundi vestelda. Kõige toredam Urmasele antud paberil olevatest toitudest on "мороженое эскимо с шоколадом".
Õhtuks läheme ööbima Tbilisis Irina Japaridze juurde. Koht on vaksali ligidal, kuid meil tuleb pikalt käia mööda kõrvaltänavaid, kus hängivad kampadena nii noored kui ka vanad. Hetkekski ei jäta maha tunne, et mõni nendest kampadest võib välja võtta tulirelva ning fotoaparaate ning raha endale hakata nõudma.
Pärast kottide kodumajutusse jätmist käima väljas söömas. Paljud meist tellivad kohe kaks praadi - mäed on meid vist kohutavalt nälga jätnud. Söögikohaks valisime türgi restorani, kuna rahulikku gruusia söögikohta ei õnnestunud leida.

Veiko

20.09.2007, neljapäev.

Ärkame hommikul Irina külalislahkes majas. Varahommikuste ärkajate esimesteks tervitajateks olid sõbralikud tarakanid WC-s.
Kuigi kõigil oli plaanis täna kaua magada, hakkas tavapärasel ajal - 7:30 - tihe sagimine. Ei jaksa kauem magada.
Hommikusöök kitsukeses köögis. Need 13, kellele köögis pakutavast ei piisanud, läksid kohvikusse. Piret sõi ära 2 roosat põrsast (tõsi, sefiirist).
Hetkel pakime veel oma kotte. Kotid jätame Irina juurde ja ise läheme linna ja saunamõnusid nautima.
Tbilisiga tegime tutvust väikestes gruppides. Meie - Kaire, Inna, Eve, Urmas, Hannes ja Merle - jalutasime mööda Lonely Planeti poolt soovitatud teed vanalinnas. Käisime paaris kirikus ja avastasime ka Tbilisi ainukese "turistilõksu" - 2 väikest jalakäijate tänavat, kus ohtralt söögikohti ja suveniiripoode.
Mida kodustele viimiseks leidis igaüks. Isegi need, kes tahtsid koju postkaarte saata, said oma.
Pärast väikest kõhklust otsustasime 3 võimaliku sauna hulgast sinise sauna kasuks. Sauna hoone meenutas väljast mošeed. Sisemus oli aga mõeldud ihu, mitte hinge karastamiseks. Võtsime kamba peale privaatsauna - 35 lari tund.
Saunas oli kuuma ja külma vee bassein. Kuumavee bassein oli tõeliselt mõnus. Külma vee basseinis oli kuivaine sisaldus aga nii suur, et sinna keegi sisse ei kippunud. Saunas oli ka saun eesti mõttes - päris tuline.
Kõige rohkem elevust tekitas pesijate teenuse kasutamine. Naiste pesija tegi parima, mis tema iga võimaldas. Halle naharulle koorus nahalt nii palju, et kõigutas arusaamist endast kui valgest inimesest. Meeste pesija oli tõsine tegija ja teenis ära üldise heakskiidu. Puhtamaks ja paremaks inimeseks said lõpuks kõik.
Hetkel istume õllekas ja teeme aega parajaks. Loodetavasti ootab ees mõnus õhtusöök. Sellele järgneb reisi kõige ebameeldivam osa - öine sõit lennujaama ja tagasisõit üle Riia Tallinnasse.
Lennujaama sõidu tegi meile mugavaks Irina, kes korraldas meile kaks autot, kes meid kenasti ja kiiresti lennujaama toimetasid.

Eve

21.09.2007, reede.

2:25 oleme ikka veel Tbilisi lennujaamas. 3:50 lendame (loodetavasti) ja umbes 3 tunni pärast maandume (kui veab). Ja vaatamata vastloodud loomakaitseseltsi rakukesele on enamus sitikaid kenasti elus.
Minu jaoks LÕPP.

Merle