Hibiinid

6. – 15. aprill 2007


6. aprill, reede

Kaire:

Kell 23:30 asuvad teele tartlased ja 23:59 tallinlased. Sihiks on esialgu Peterburi ja sealt edasi Apatitõ.

Mart:
Buss Peterburi väljub kirjade järgi 23:59. Minul läheb selle ajaga haprasti, õnneks küll mitte nii haprasti kui võiks minna. Hea küll, raamat on kotis, saab millegagi tund aega bussijaamas parajaks teha. Ääremärkus: Eurolinesi võiks keeleseaduse eiramise eest kuhugi kaevata, või lihtsalt niisama kuhugi saata.


7. aprill, laupäev

Kaire:

Narvas piiril ütleb bussijuht, et turistõ-sportsmenõ iz Tartu võivad oma suusad bussi jätta, aga kotid võetagu selga ja vutt-vutt üle piiri. Piirivalvurid on sõbralikud, Venemaale pääsemisega probleeme ei ole.
Enne kella 8 oleme Peterburis, tallinlased jõuavad umbes 20 min meist hiljem. Sõidame metrooga Ladožkii vokzali, kust meie rong õhtul edasi läheb. Nüüd on meil aega kella 17:17ni.
Enamus rahvast läheb Nevskile ja vaatab üle väikese osa Peterburi tähtsamatest vaatamisväärtustest. Ermitaaž on omal kohal ja Neeva samuti. Käime Iisaku katedraali katusel linnavaadet imetlemas. Kirikusse sisse ei lähe ja maailma pöörlemist näitav pendel jääb meil seekord nägemata. Ilm Peterburis on külm, päikeseline ja tuuline.

Kell 16:30 oleme jaamas tagasi ja asutame end rongile.


Mart:

Rong väljub 17:17 ja on nagu vene rong vanasti, pikemates peatustes müüvad vene tädid pirukaid ja õlut ja suitsukala. Uus nähtus on vagunisaatja, kes lips ees (naine!), põrandat peseb. Samuti on uus asi relvastatud raudteemiilits, kes meie viinapudeli peale siiski väga ei pahanda, vaid käsib selle lihtsalt ära koristada (silma alt).


8. aprill, pühapäev

Mart:

Enamus päevast möödub rongis tiksudes. Hommikul kell 9 ennast üles ajades pole akna taga veel tilkagi lund, aga päeva peale olukord paraneb. 17:38 jõuab rong Apatitõsse, peatus 10 minutit. Selle ajaga peame meie koos oma kolaga maha ja Murmanski turistid (pühapäeva õhtu!) oma padajanniga peale saama. Õhkkond on närviline, kuna aktiivsed venelannad ei taha aru saada, et mehaanikaseadused kehtivad ka Vene raudteel ja nad lihtsalt ei mahu vagunisse, enne kui meie oleme läinud. Olukord laheneb siiski, saame kõik rongist maha.

Laome ennast maha hotell-ühiselamusse “Sport” Kirovskis, pakime natuke asju ja parandame suuski (*) ning läheme “Severnaja” hotelli õhtust sööma. Too, selgub, on täiesti tipp-topp hotell koos mõistliku hinnatasemega restoraniga. Kõhud täis, napsud võetud, kerib enamus ennast magama. Aktiivsemad olevat küll veel meie oma hotelli baaris tantsu löönud (natuke).

(*) - läbiv teema kogu järgneva nädala. Juba esimese õhtu lõpetuseks võib nentida, et kruve oleks pidanud väikse mini-gripi asemel saapakastiga kaasa võtma.


9.aprill, esmaspäev

Mart:

Esimene matkapäev. Plaan on ajada kargud alla 8 paiku, süüa 8:30 ja kell 9 olla bussides. Mõnel sõbral on “Severnaja” restorani jäljed ka hommikul näos (nimesid ei nimeta), aga käima saavad nad ennast kõik.

Hommikusöök hotelli einelauas on jällegi tõeline vanakool. Ainult meie ameerika sõber (ei tule matkale, jääb mäe peale lumelauaga nõksutama) on selle asja juures väga surnumatja näoga.

Kõht täis, asjad bussides, peame sõitma Kirovski Rudniki kaevanduse (?) juurde, et sealt edasi Vortkeuai kurule tõusta. Paraku, kas ei tea bussijuhid teed või ei saa nad kaevanduse alale sisse – igatahes peame peale bussist maha tulekut kõigepealt oma 2 kilomeetrit mäkke kõndima, enne kui suusad alla saame.

Algab päris matk. Vanad suusad veavad omanikke (s.h. Muchi) kohe alt. Enne kurule tõusu alustamist on juba kaks tõsisemat parandust tehtud. Üles kurule jõuame alles kolmveerand kaheks. Peame esimese lõunapausi. Laskumine on hoopis lõbusam, mul tekib korraks tahtmine teha vahelülitus ühte teise muinasjuttu ja sõita kurult hoopis lumelauaga alla. Sweet dreams.

Kurualuses puhkepeatuses juhtub äpardus – kõik, sh. mina – panevad ajama, kuid Karmenil läheb klambri rihm katki ja nad jäävad Veikoga maha. Veiko saab meid alles mitme kilomeetri pärast kätte – neil ei olnud ühtegi varurihma. Jääme Kauriga neid järele ootama, teised lähevad laagrikohta otsima. Laagrisse saame kolmveerand kuue ajal õhtul, kui grupi esimene osa on juba laagri püstitamisega tõhusalt algust teinud. Lumi on laagripaigas sügav, kohati ei ulatu suusakepp maapinnani ja lõkke kohale sulab jurakas auk.

Peale tõhusat suppi toimub veel üldine melu lõkke ääres, kuniks uni võimust võtab. Esimese päeva läbisõit sai 13 kilomeetrit.


10.aprill, teisipäev

Kertu:

Äratus kell 7:00, mõne jaoks ka hiljem . Öö oli külm ja selge, magada sai vähe, aga sellest polnud lugu, nii saigi hommikul ruttu söödud, asjad kokku ja liikuma.

Liikusime mööda jõesängi, mis oli minu jaoks täiesti muinasjutuliselt ilus oma käänakute, tundrupuude ja lumega, mis oli tihedalt täis pikitud erinevaid loomajälgi. Ühtegi huvitavat looma kahjuks ei näinud. Jäljed tundusid kohati lausa ilvese omad olevat. Pole õrna aimugi, kas ilves siinkandis üldse elab.

Karmenil läks jälle suusasideme rihm katki. Kuna olime oma ajakavast päris palju maas, üritasime kiiremini edasi liikuda ja vahed inimgruppide vahel kasvasid kohati päris suureks. Suund oli aga teada ja lõunapausi ajal saime kõik jälle kokku. See lõunapaus oli lõkkel keedetud kuuma teega ja seega väga toimetusterikas.

Päike soojendas lund aina enam ja ilma suuskadeta ei saanud enam pea üldse metsas astuda. Igal sammul vajusid vööni lumme.

Päeva teiseks pooleks oli selge, et ka täna ei jõua me oma ettenähtud esimesse laagripaika ning ei ole mõtet metsast ja kuivadest puudest kusagile kaugele kihutada. Jäime varakult ühe nõlva alla puude varju laagrisse. Siin lähedal oli ka osaliselt lahtine jõgi.

Telgid üleval, leidsime siiski, et paljudel pole selle päeva sõidutuhin veel seest kadunud ja panime ilma seljakottideta väiksema kambaga üle jõe metsa poole ajama.

Leidsime suhteliselt värske (nädalajagu vana ehk) buraanijälje, mida mööda sai mõnusalt liuelda. Liuglesimegi, kuni olime poolväsinud. Ringi keerates selgus, et meie tagasihoidliku suurusega kamp oli veelgi vähenenud. Hakkasime tagasi tulema. Nüüd võtsime aega ja selgus, et tagasitulekuks kulus pea pool tundi! Ei oleks nii palju arvanudki.

Enne laagrit taas jõge ületades, vajus Veiko lähedal kokku päris suur tükk õhuliseks jäänud jääd ja ega see vesigi sealt teab mis kaugel polnud. Veiko hüppas, tegi õhus mingi osava haagi ja maandus ohtlikust kohast eemal, silmad suured peas. Edasi läksime päris laagripaigani välja hoolikamalt rada valides.

Õhtusöök oli imehea, nagu arvatagi võis ja ka uni tuli magus. Öösel valjenenud tuul, tõusnud temperatuur ja kohale jõudnud lumepilved tõid suure pöörde järgmise päeva ilma.

Otsustasime sellesse laagripaika jääda ka järgmiseks ööks ja teha saabuv päev radiaalipäevaks.

Mart:

Distants 17 kilomeetrit, sellest 5 "radiaali". Kertu grupeeringu radiaal oli ilmselt veel mõnevõrra pikem.


11. aprill, kolmapäev

Eve:

… oli uute plaanide kohaselt radiaalipäev. Eelmise õhtu korraldused olid karmid: kokanaat kell 6, äratus ja söök kell 7 ning kell 8 teele – ees ootamas ca 25 km Ristšorri kurule ja tagasi. Pärast Muchi korduvat valjuhäälset pärimist, et kes laagrisse jäävad, nõustusid selle vastutusrikka rolli enda kanda võtma Catleen, Karmen, Juhani ja Tõnis.

Teele saime 8:30 paiku. Radiaal algas üsna tavapäraselt – juba enne laagrist väljumist purunes suusaside Veikol, mõni aeg hiljem Evel. Aga sellega, kui mälu nüüd ei peta, olid selle päeva rihmaprobleemid ühel pool (etteruttavalt – et and teed uutele probleemidele …).

Müttasime mööda orgu edasi, põhiliselt võsas ragistades. Peale vasakpööret teise orgu läks võsa hõredamaks ning peatselt kulgesime mööda jõeorgu. Astuda oli mõnus, sest oli lootust ometi taas mägesid näha ja üle kuru “teise maailmagi” kiigata. Puid jäi veelgi vähemaks ning kuigi päike ei paistnud, oli lumi silmipimestav (tean, sest olin laiskusest päikeseprillid maha jätnud). Pisut tuiskas. Esimestel oli hoog sees, nad lootsid veel enne piiriks seatud kontrollaega – 14:00 – näha “mis seal vasakul nurga taga on”. Aga ei, tagumiste samm (ja meel?) oli juba tönts ning 6 minutit enne armuaja lõppu tõi kuller Raivis ülemuselt kiirkorralduse – TAGASI!


…Tagasitee oli pehmelt öeldes huvitav – rada oli pehmem ja lumi kleepuvam. Libisemine enamikul null, küünlaga määrimine aitas nii paarisajaks meetriks. Lendamise tunne, mis mind pärast lootusetuna tunduvat suusamäärimist tabas, aitas siiski eesliikuvale grupikesele järele jõuda. Koos oli lõbusam, leiutati mitmesuguseid laisa inimese suusapuhastamise tehnikaid – üle okste ja teineteise suuskade sõitmine, “koputamine” (nagu rähniparv oleks metsas olnud), ühel jalal sõitmine jne. Et “ideaalsest pidamisest” midagigi kasu oleks, püüdsime kodu lähistel GPSi abil otse üle mäeharja laagrisse lõigata – mis oli väga lõbus ja meeliülendav (kuigi mitte efektiivne).

Laagrisse jõudsime ca 18:25, umbes 20 min pärast Kertut ja Kristiinat, kes olid jaksanud meile teele veel lõbusaid lumemehikesi meisterdada. Kokku siis ca 10 tundi ja 28 km.

Tagapool tulijatel on oli asja kohta muidugi oma arvamus …, aga sellest pajatab edasi juba Mart.


Mart:

13:45 paiku jõudsime viimastena (Mart, Much, Raivis) tõusu peal väikse kasesaluni, kus Much otsustas, et nüüd on aeg tagasi pöörata. Selleks hetkeks olime jõudnud 420 meetri kõrgusele. Raivis läks eesminejaid tagasi kutsuma, mina õngitsesin kotipõhjast välja maasikamoosi, mida aktivistidele lusikaga suhu toppida. Moos otsas, keerasime allapoole, et paari kilomeetri pärast tuulevaiksemas kohas lõunapaus teha.

Peale lõunat läks ilm aga järjest soojemaks ja taevast hakkas sadama järjest märjemat lörtsi. Puusuusad hakkasid väga tõsiselt lund alla võtma. Määrimiseks läks ära “kuus pakki majapidamisküünlaid ja kogu paratsetamool”, aga osadel suuskadel polnud ka sellest abi. Pisut üle poole maa sedasi nühitud, otsustasime sabaotsaga (Mart, Much, Aive, Tanel, Priit) teha üles väikese lõkke, et parafiin suuskadele alla sulatada. Mõeldud-tehtud. Aitas pisut paremini kui külmmäärimine. Õnneks hakkas ilm vaikselt paranema (loe: jahenema). (Minu hoolikas töö Aive suuskade kallal maksis järgmistel päevadel aga mittepidamise näol pahasti kätte. Õnneks sai Juhani määrde-eemaldajaga abiga enne kurule tõusu suurema osa sellest kihi maha.)

Tagasitee jätkus suuresti mööda eesminejate “otseteed”, mis oli küll natuke sirgem, kuid palju pehmem – mina Priit vajusime päris korralikult läbi. Ühes kohas viis rada üle järsu nuki ja Priit kukkus sealt alla. Haiget ta eriti ei saanud, aga linnud jäid küll vait, kui mets karvastest kajas. Edasi läks rada juba mööda hommikusi jälgi, laagrisse jõudsime nii kolmveerand 8 paiku – 1,5…2 tundi peale esimesi.

Distants 28.5 kilomeetrit (see jäigi kõige pikemaks päevaks)


12.aprill, neljapäev

Aive:
Eilse radiaalipäeva pikkus oli tõsine – 12 tundi võitlust lumeklompidega suuskade all. Võitlusjäljed minu kehaosadel olid täna hommikul üpriski märkimisväärsed. Ehk siis, kui metsas lõkkel suuskade kuumparafiinihooldust tegime, tiirutasid taevas meie lõkke kohal ikkagi raisakotkad? Mart küll arvas, et need olid siiski “laisakotkad”. Tundub, et tal oli õigus. Peale seda, kui need laisakotkad pidevalt minu pea kohal tiirutasid, varjates isegi kohati oma tiivasirutusega päevavalguse, täitsid nad ka ilmselt mind oma laiskusega. Sellest tulenevalt olid tänane päev ja liikumine üsna vaevalised.


Tahaks veel enne tänase päeva muljete juurde asumist pöörduda eilsesse päeva. Lihtsalt väga elamusterohke päev oli. Eriti huvitav oli tagasitee laagrisse. Kuru poolt allapoole liikudes muutusid ilmastikuolud ja lumi muutus järjest märjemaks. Plastiksuuskade omanikud liikusid nagu oleksid neil nähtamatud tiivad. Kellel aga olid puusuusad … oh jah …. Algas kannatuste rada laagri suunas. Suusa alla kogunes 10 cm paksune lumeklomp, millel balansseerides sai meeleheitlikult püütud edasi sammuda. Kepikõnd. Siis ühtäkki ei suutnud enam tasakaalu hoida ja maandusin külg ees lumme. Seejärel toimus vaevaline enese ja seljas oleva vaenlase püsti upitamine. Trampisin vihast jalgu vastu maad. Mets kajas, puudelt varises lumi. Raja ääres oli peaaegu alati näha kedagi, kes juba usinasti küünlaga oma suuski nühkis. Oli tarvis vaid nühkijani jõuda, kraapida lumi suusa alt maha ja parafiinitada, et saaks järgnevad 100 m edasi liikuda  ja siis jälle uus hooldustiir. Üsna peagi sai selgeks, et sellises tempos liikudes ning ilmaga ja suuskadega rinda pistes, me normaalseks ajaks laagrisse ei jõua. Tanel küll arvas, et tema suudab ilma kuumhoolduseta laagrisse ära sammuda, ent peagi muutis temagi meelt, pööras otsa ringi ja nii asusimegi (Much, Tanel, mina Aive, Mart ja Priit) raja ääres lõket tegema et suuski hooldada. Tõsi küll, Mart ja Priit olid pigem hooldemeeskonna liikmed, sest neil olid plastikud ja seega olid nemad murest priid. Nii me siis seal metsas ülejäänud grupist maha jäimegi ja tund aega lõkke kohal suuski kuumutasime. Mul oli küll vahepeal tõsine hirm, et hoolduse asemel põletatakse mu suusad lõkkes ära . Ja siis veel need raisakotkad meie peade kohal tiirutamas. (Öelgu Mart mida tahes, igal juhul ei olnud need mingid süütud varblased, vaid tõsised röövlinnud, kes püüdsid saagiks kurnatud suusatajaid). Päevi hiljem pajatas veel Muchi-onu takkapihta, kuidas ta olevat pikalt näinud suusaraja ääres kulgevaid noore hundi jälgi.

Lõpuks sai hooldus tehtud ja südameis lootus õnnelikult veel valges laagripaika jõuda, hakkasime taas liikuma. Sel määrimisettevõtmisel oli olnud sügav mõte – saime suusad libisema. Nüüd algas võitlus ajaga. Mõte pimedas metsas koduteed otsida ei tundunud eriti isuäratav. Pika kulgemise järel jõudsime kohani, kus meie eelkäijad olid ilmselt avastanud koha “lõikamiseks” – äkiline tõus künka tippu, millele järgnes teiselt poolt nõlva veelgi rängem laskumine. Asusin külg ees mäest alla hiilima (seda sõna otseses mõttes). Minu ees liikus Priit, kuni … äkitselt lõpetas ta liikumise tavapärasel moel ning rullus, veeres, kukerpallitas mäest alla … ning finišeeris tihedas kuusetihnikus. Õnneks! Sest veeremisteekonnal oleks pikkust veel jagunud. Päris kole oli tegelikult seda rullumist pealt vaadata ja samas teha polnud midagi. Peale maandumist hakkas kuusepadrikust kostma väga voolavat, pikka ja valjuhäälset sõimu – Priit oli elus ja jagas oma muljeid juhtunust. Nüüd oli vaja ta sealt tihnikust välja kaevata. Tanel osales päästeoperatsioonis ja peale mõningast pusserdamist võis kodutee jätkuda.

Peagi jõudsime laagrisse. Seal ootas meid maitsev supp ja rosinakissell ning rõõmus taaskohtumine ülejäänud matkagrupiga. Isu oli hundi oma.

Järgmisel hommikul teadjamad rääkisid, et õhtul olevat potti kisselli jäänud, hommikuks oli see kadunud ja purk soola pealekauba. Öösel olevat unetud kuulnud ka potikaane kolinat ning lõkke ääres olevat olnud hundi jäljed. Nii see jutt suust suhu liikus kuni muutus matkalegendiks hundist, kes armastab kisselli ja teab mida veel …. Kaurile jäi selles salapärases loos oma osa, mida ta eriti omaks võtta ei tahtnud.


Ja nüüd siis neljapäev. Eilsest pikast teekonnast olid ihuliikmed päris kanged. Sai neid ju edasiliikumise nimel kasutatud mitmel erineval moel. Lisaks sellele olid mu jalad trosside poolt haavatud. Hommikuti olid paar esimest tundi hambad ikka tõsiselt valust ristis. Alates teisest päevast ei olnud ka kuivi saapaid enam jalga saanud. Hommikul jalga pandud kuivad sokid olid poole tunniga märjad.

Täna saime laagrist liikuma tavapärasest hiljem, ca 10:30. Alustasime tagasiteed.

Minu jaoks oli see päris raske päev, kuna olin vist eile suurest ahnusest väga paksu kihi parafiini suusa alla saanud, siis ilmnes uus mure … tagasilibisemine. Isegi täiesti laugel pinnal ei saanud ma normaalselt edasi liikuda, sain pool sammu edasi ja siis tõmbas kohe kahe sammu võrra tagasi. Minu suuskadel oli vist sees tõeline matkahing: ju nad aimasid lähenevat lõppu ja kippusid tagasi. See võitlus oli minu arust veel kurnavam, kui lumeklompide kogunemine. Edasiliikumine oli võimalik vaid käte abil ja Mart, kes turvas mind selja tagant, pani aeg-ajalt oma suusakepi mulle suusa taha toeks seniks, kuni ma oma väikest jõuvaru kokku võttes ennast käsitsi edasi sikutasin.

Minu meeleheitlikke ponnistusi märkas Juhani, kes ühe peatuspausi ajal käskis täiesti kategoorilisel ilmel mul kogu oma koti sisu ette näidata. Eks ma ikka algul tõrkusin usinasti, et pole mul seal midagi ja kui ka ongi midagi, siis see ei kaalu mitte midagi. Lõpuks pidin tema karmidele korraldustele alluma … ja avasin oma koti. Seejärel tõstsin sealt Juhani kotti ümber kilode kaupa šokolaadi ja muid maiustusi, mida olin päevade kaupa oma turjal tarinud. Kui Juhani püüdis oma seljakotti, mis oli täis topitud minult saadud maiustusi, oma turjale vinnata, kukkus ta esimese hooga külili lumme. Häbipuna valgus mu palgeile ….

Mu samm oli koti tühjendamise järel kergem. Suuskade tagasiandmine aga jätkus, kuni ma lõpuks külili mingile mäeveerule vajusin. Mart püüdis seal parafiini maha kraapida ja pani pidamismääret alla, aga ega sellest pikalt abi polnud. Tuli raskusi trotsides laagripaigani kulgeda.

Läbisime täna 14 km, laagrisse jäime kella 17 paiku, pisut oma esimese päeva laagripaigast eemal.

Õhtu möödus lõbusalt. Kaur tegi lõkke ääres strippi – esmalt võttis ära saapanöörid, siis sisetallad … ja kõige lõpuks … pealmised püksid.

Telgis tegime oma telkkonna grupipilti. Pildile said ainult need, kes julgesid mütsi peast ära võtta. Kätega juuste kohendamine oli täiesti lubamatu. Julgeteks osutusid Eve, Kaire, Kaitti ja Kaur. Kuid Kaur rikkus julmalt reegleid – ta ehtis ennast Kaitti sulejopest pärit imekauni valge udusulega.

Mul on haugi mälu, mis kestab 7 sekundit, rohkem sellest päevast ei meenu.


13. aprill, reede

Kaire:

Täna on siis see suurpäev, mil toimub meie matka teine kuru ületamine. Tegelikult ületame küll sellesama, meie esimese päeva Vortkeuai kuru, läheme üle selle koju tagasi.

Eelmisel õhtul on antud taas karmid käsud: kokanaat kell 6, hommikusöök kell 7 ja teele kell 8 (s.t kell 9).

Meie tubli hommikune kokanaat Kertu ja Catleen valmistavad maitsva riisipudru, mille juurde varasemad telgist välja ronijad saavad ka eilset kisselli.

Teele asume ca 9:30. Mõnus on astuda ja võsa asemel taas ka mägesid näha. Varsti jõuame järele Aivele, Kertule ja Veikole. Eesminejate rida paistab eemalt nagu päkapikkude armee, ainult et neid on seal rohkem kui seitse tükki. Varsti ootab meid raja peal Kaur, kes ütleb, et tal hakkas ees igav. Teeme siis pisikese peatuse, Aive teeb pilti ja mehed räägivad anekdoote.

Kui tund aega on käidud, peatutakse korraks. Edasi on tõus järsem. Juhtimise võtab enda peale Veiko, kes lippab kergejalgselt ees minema. Meie, teised, astume vaikselt järele.

Umbes kella 11 ajal oleme ühe kivikuhja juures, kus ka tulles peatuse olime teinud. Teeme seegi kord. Tehakse pilti, süüakse šokolaadi ja imetletakse veel viimast korda Umbozerot. All orus on pilved, hommikul tundus, et nad liiguvad meie poole, nüüd on aga paigale jäänud.

Much seletab, kust oleks hea edasi minna, lõpuks aga asub ise rivi etteotsa. Astume vaikselt serpentiini mööda üles. Kiiret pole kuhugi, heidan aeg-ajalt pilke selja taha ja mõtlen, et mägedes on ikka mõnus. Natuke enne kurule jõudmist kihutab tagasi kuristikust alla Taneli matirull ja sellese pakitud kulbid. Õnneks on suured matkasöömaajad seljataga ja vast saab mõni toreloom nüüd need kulbid endale pessa poegadele mängimiseks viia.

Natuke peale kella 12 oleme kurul. Siin on sama ilus ja päikesepaisteline ilm nagu tulleski. Tähistame kuru igasugu hõrgutistega, nagu hapukurk, suitsuvorst ja šokolaad. Kertu hüppab mäeküljele torelooma suure naerunäo, Tõnis kirjutab järeltulevatele matkajatele tuurikirja.

Kurult on kahju lahkuda, ees ootab taas kaevandusvaade ja seejärel tsivilisatsioon. Tahaks vallutada veel mõne kõrvaloleva mäe, aga suuremal osal grupist on kiire alla õlut jooma. Seome siis suusad koti külge ja hakkame hanereas minema. Laskumine on lihtsam, kui oli tõus. Vahepeal sadanud lumi on mäe ilmet muutnud ja meie tulekuraja enda alla matnud. Astume üksteise jälgedes ja laseme end päikesel praadida. Kui kõige järsem osa on läbi saanud, paneb osa grupist suusad jalga ja üritab laskuda võimalikult vähe kõrgust kaotades. Nii jätkub seda lõbu kõige kauemaks. Matka tuleb hoida, ei saa kohe kõike korraga ära matkata.

Lõpuks jõuame kõik taas alla prügimäele. Selgub, et siit läbi kaevanduse territooriumi tagasi minna ei saa, tuleb minna väikese ringiga. Taas suusad jalga! Tõnis ei leia enam oma suuskadega ühist keelt ja jätab suusad prügimäe veerde.

Laskume alla suusatõstuki juurde. Siin on kohvik ja siin on õlu! Kaitti, kes on visalt ka kõige järsemast nõlvast suuskadel alla tulnud, astub laskumise lõpus oma suuskadest välja ja jätab need siia järgmistele matkajatele. Tema suuskade sidemed lähevad katki, just siis, kui esimesed talle laskumise alla külma õllega vastu ruttavad. Ostame putka külmast õllest tühjaks ja peame putka kõrval väikese eufoorilise matkalõpulõuna.

Seejärel sõidame bussiga Kirovskisse, kus hotelli ees ootab meid lühikestes pükstes Urmas vahuveiniga.

Ülejäänud õhtu möödub eufoorilises meeleolus. Räägime nõksutajad oma matkajuttudega surnuks. Käime ostame poest head-paremat ja sööme esimese heeringakarbi tühjaks juba poe ees. Matkajal on ju alati lusikas käepärast, kui matkaja sureb, siis viskab ta lusika nurka. Sealt see kõnekäänd pärit ongi.

Üritame taas minna “Severnaja” hotelli õhtusöögile, “No tam mest net i ne budet” …, siis ostame poest pelmeene ja korraldame hotellitoas väikese orgia. Vapramad meist jõuavad veel öösel hotellibaari diskole, väsinumad nõrkevad suvalistesse vooditesse. Uni on õige magus.


14. aprill, laupäev

Karmen (rongis):

Eilne päev oli raske (minu jaoks), aga õhtu oli vahva.

Tänane päev algas äratusega, mis hilines meie jaoks tund aega, ning selle tagajärjel ei jõudnud me õigeaegselt hommikusöögile. Hommikusöök oli eestlaste eritellimusel tehtud vähemagus, seekord siis hirsipuder võiga (päris maitsev) ja härjasilm, mis oli mõnusalt krõbedaks praetud. Kuna me aga totaalselt hilinesime, siis järgnes sööklatädi loeng teemal, et hilinejad saavad ainult külma putru.

Meie toa inimesed olid viimased söömas, aga esimesed kokkulepitud ajal ehk kell 11 maja ees täisvarustuses valmis bussi ronima. Imelikul kombel olid aga kõik teised inimesed jäljetult kadunud. Hakkasime juba kahtlema meie kellade täpsuses, kui selgus lihtne tõde – kõik peale meie olid läinud viimast korda meie armsat Kirovskit vaatama ja hüvasti jätma – kuni järgmise korrani!

Asjad ja inimesed pakiti kolme mikrobussi – mina isiklikult sattusin Kauri põlvedele, mis oli tõeline katsumus – mitte põlved. Tee oli kurviline ning auk augus kinni. See tekitas mul suuri raskusi etteantud kohal püsimisega. Aga kohale, ehk raudteejaama, me jõudsime.Rong saabus õigeaegselt. Ronisime rongi, sättisime end paika, mis polnud üldse kerge arvestades meie kandameid ja suuski/keppe. Hakkasime rongielu elama.
Käisime ka restoranivagunis söömas – suhtumisega, et kes pole restoranivagunis söönud, see pole ka (platskaartvagunis) rongis Venemaal sõitnud. Nii sai järjekordne huvitav ja erakordne kogemus hallide ajurakkude vahele talletatud.
Naasnud Veikoga meie vagunisse, maandusime Raivisega ühte "vahekäiku". Siit said alguse tolle õhtu pinevamad sündmused.
Meist möödus armilise näoga vene mees, kes pingsalt silmitses Raivise käel olevat tätoveeringut ning prantsatas siis Raivise kõrvale pingile ja hakkas hoogsalt seletama ja küsima, kust Raivis tätoveeringu sai ja mis maksis. Ise platras, et tema saivat selle vangis olles (purjus inimene küll, aga tekst oli usutav). Meie kõrval olid kaksikutest valgevenelased (info pärit Muchilt - tänud!), kes juba ennist olid Raivisega sõprust soetanud – nüüd oli neil veelgi enam põhjust meie vestlusesse siseneda. Arutanud omavahel (venelane ja valgevenelased), et viina saavat alles Kemi (vist?) peatusest, kutsuti neljas osaline ka veel juurde ja tilk viina lauale - sõbrad valmis!

Minust oli vahepeal (peale sõrmuse näitamist) saanud mitte neiu vaid naine. (vahemärkus lihtsalt:))


Veiko, kes ereda päikese tõttu kandis päikseprille, sattus arminäo huvipunkti, kui viimane nõudis, et Veiko kingiks oma prillid temale, mida esimene arusaadavalt kuidagi teha ei tahtnud. (minu arusaam – venelastel on komme, et sõbrad on sõbra jaoks valmis kõigest loobuma). Vahetuseks pakkus ta (vist) oma kella, mille ta Veikole käe peale pani. Veiko noogutas, aga ütles, et ei soovi ja näitas, et tal on teisel käel juba kell olemas ja andis arminäole kella tagasi. 

Selle peale võttis arminägu kella, avas akna ja viskas selle rööbastele kildudeks. Nii, nüüd temal kella polnud ja nüüd pidi Veiko talle prillid andma - vähemalt selline oli arminäo seisukoht. Arvan, et asi oleks kriitiliseks läinud, kui valgevenelased (mis siis, et purjus) poleks mõistnud olukorda – kuskilt krahmati uus kell ja pisteti arminäole pihku, kes küll sellest ideest vaimustuses polnud, kuid lonksu viinaga sai ka see pettumus alla loputatud.
Saabus Kemi peatus - mindi viina järele.
Mina ja Veiko liikusime edasi järgmisesse vahesse, kus rohkem "omasid":)
Jutujärje nende meestega võttis üle Catleen.
Üks valgevene vendadest sattus aga Ingridi kauni naeratuse ohvriks, mis omakorda pani Ingridi ohvri seisusesse, kuna arusaadavalt polnud tunded vastastikused. Selle peale pidi diplomaat Much jälle ametisse asuma ja püüdma mehele selgeks teha, miks Ingrid alias Mari on valmis kloostrisse asuma ja kõik maise maha jätma.  Kahjuks oli valgevenelase mõtlemine nii piiratud, et ta ei mõistnud, mida halba on mehed Marile teinud, et ta enam nendega pistmist ei taha teha.
Nii pidas meie kallis diplomaat Much "läbirääkimisi" oma 6 tundi järjest (järgmise päeva kingitus Muchile oli pudel Diplomaadi Viina).
Kui me lõpuks nendest rahu saime, näitasid kellaseierid juba teist öötundi - enamus vagunirahvast oli suikunud rongi monotoonse loksumise peale pinnapealsesse unne, et keskpäeval tervitada, mitte kõige värskema näoga, Peterburi.
Aga osa meie seltskonnast ei olnud kadunud veel unemaale, vaid termotops käis ikka veel ringi ja vestlus oli elav. Selle tõttu kaevati meie peale vagunisaatjale, kes tuletas selle peale meile meelde, et on juba ammu öörahu.


Pidev üksteise masseerimine oli meil kombeks olnud terve reisi/matka jooksul, nii et selles polnud midagi erakordset, kui Kaur tahtis Juhanit masseerida (või oli see soov vastupidine) ja mina suuremeelselt loovutasin oma magamisaseme neile :)
Kolisin järgmisesse vahesse. Istusin Kaitti ja Veiko vahele ning vestsime seal Taneli ja Muchiga tõsist juttu. Meie kõrval olevale Mammile oli see aga järjekordne viimane piisk karikasse. Ta sõimas ta meid ja lubas järjekordselt vagunisaatjale sõna viima minna, mida ta ka lõpuks tegi. Üks argumentidest oli see, et näe, isegi meie joodikud magavad juba ammu, aga see kamp jutustab ikka veel. Oi, meil oli päris kiire, et sealt kaduda ja magajaid teeselda. Kõige paremini tuli see välja Kaittil, kes "kogemata" sirutas oma varbad Mammi padja lähedale ja magas sügavat und.
Sinna meie öö lõppema hakkas, kui kell olid jõudnud lüüa kolmandat öötundi ja seierid  pealekauba liikunud veel pool tunnikest edasigi.
Enne meie öörahu oli Juhani suutnud väga intensiivselt Mammile head ööd soovida, mille peale Mammi magama jäigi (maagia!).

Ööst sai hommik - kõik oli kaunis.


15.aprill, pühapäev

Kaire:
Peterburi raudteejaamas tervitasid meid meie bussijuhid sildiga “Nipernaadi” ja juhatasid meid siis bussi juurde. Asjad bussis, asusime kodu poole teele.Esimesed lahkusid bussist ja reisiseltskonnast Jõhvis, järgmine seltskond Tallinnas. Kõige tugevamad pidasid aga Tartuni vastu.
Kallistused, lubadused taas kohtuda ja pilte saata – ja läbi ta oligi, meie seiklusrikas suusareis.


Matkal käisid:

Muchi telkkond:

Much e. Kalev Muru - grupijuht

Kristiina Tõnnisson

Tõnis Tähe

Priit Kreitzberg

Tanel Dovnar

Karmen Reinpõld

Catleen Iila

Juhani Tali


Kaitti telkkond:

Kaitti Kattai

Kertu Toompea

Aive Moora

Kaur Virunurm

Eve Parts

Kaire Kallak

Veiko Virunurm

Raivis Kang

Mart Oruaas



Muud huvitavat:


Mardi marsruut (Google Earth, koos topokaardiga)
Kauri kiri
Ingridi pildid
Juhani pildid
Raivise pildid
Pille pildid
Muchi pildid
Aive pildid