Ilm on saadanama tatine. Käsu kohaselt kogunetakse 8.00 Laki tänavale Rademari poe ette. Poolteist tundi läheb sellega, et kogu kola bussi laadida, inimesed sinna otsa enam-vähem mugavalt istuma saada ja ära kuulata Jarmo manitsevad sõnad. Umbes täpselt 9.37 on väljasõit.

Enne üheksat õhtul tehakse peatus Leedus, Kaunase lähedal asuva motelli ja bensiinijaama juures. Telgid paneme püsti joonelt veoautode parkimisplatsi kõrvale. (Viimane asjaolu ei tõota küll maailma kõige rahulikumat und, aga asi seegi). Priimuse peal vaaritatakse suur laar aedoasuppi ja pistetakse enamus sellest ka pintslisse.

Hommik algab kurva tõdemusega, et keegi on öö jooksul nahka pannud eilsest järgi jäänud oasupi. :-( Seega paneme hommikul kell 7 minema ja elame nende toiduvarude peal, mida kodust on ligi võetud ja kohalikus bensiinijaamas täiendatud. Ja juba tehakse ka esimesed ringid kõige suurepärasemat kiirkartuliputru. ;-)

Sõit läheb edasi Kiievi poole, magame öö bussis.

Varahommikul, nii kolme ajal jõuame Kiievisse. Kuna bussitäis rahvast lõõskab magada, jätkatakse seda tegevust üksmeelselt kuni kella kuueni. Peale hommikust sanitaar- ja toiduretke bussijaama McDonaldsisse kuulutavad bussijuhid välja oma määrustikukohase puhkuse ja saadavad meid kuni kella viieni õhtul linna ilu nautima. Ja seda va ilu jagub seal kuhjaga. Kahetseda pole midagi.

McDonalds - vähemalt naiste tualett sai küll umbes pooleks tunniks virkade eestlannade poolt jalapesuks ära hõivatud, mille peale ei vaadanud kohalikud naisterahvad just mitte erilise vaimustusega, sest tuli seista arusaamatult pikas sabas.

Linnast - Kuna meid lasti linna peale vara hommikul, siis esimene huvi oli meil ühe korraliku hommikusöögi vastu. Söögikoha otsimiseks kulus meil tõelisalt kaua aega, kuid lõpuks maandusime rõõmsalt Eesti saatkonna kõrval olevasse hiina söögikohta. Toit oli täiesti mõnusalt vürtsine, kuid sinna juurde pakutav sai oli küll absoluutselt maitsetu (diabeetikutele vist). Käisime Püha Sofia katedraalis, kuhu õnnestus meil tänu Lembitu osavale tegutsemisele valeukrainlastena poole odavamalt sisse saada, mis tähendas ka muidugi seda, et uksel tuli suu kinni hoida ja tumma mängida, et  mitte oma kahtlast päritolu reeta. (Seda nippi kasutame  rahakoti huvides ka edaspidigi.) Omapärane oli ka uus sinine mungaklooster keset linna, mis on sponsorite abiga täiesti vundamendist alates uuesti üles ehitatud, valmis sai see alles hiljuti - näiteks eelmisel või üleeelmisel aastal. Minul lõi silmad särama (ja usun, et nii mõnelgi teisel) Kiievi nö vanalinna munakividega tänav, mis oli pudukaupmehi, kes kaubitsesid küll peaaegu kõigega, täis.  Näiteks on kassetid ja CD-d müstiliselt odavad – kassett 5 grivnat, CD 15 gr.  Ja loomulikult oli seal palju ehteid ;-))

Öö bussis. Varahommikul on meil võimalus keset Krimmi steppi, Simferoopolist pisut põhja pool nautida esimest lõunamaist päikesetõusu. Sõidame läbi Simferoopoli ning suure valge ajaks (kell on umbes seitse) oleme Bahtšisarais - matka alguspunktis. Lõunani võtab aega linnas vaatamisväärsuste (Bahtšisarais asub vana tatari khaaniloss) ja kaubandusasutustega tutvumine ning asjade pakkimine.

Piret:
Khaanilossis kasutati ka usinalt võimalust haaremi naisteks ja khaanideks ümber muunduda. Eriti vahva oli reisikaaslasi tagantvaates näha, kui uhke rüü alt paistsid õlised jalad ja plätud.  Nägime ära ka kuulsa pisarate purskkaevu, mis on ka Puškinile luuleainest andnud.  Vett seal küll kahjuks näha polnud, aga ju siis ei jätkunud enam pisaraid.  Tõelise lõunamaa-mulje jätab Bahtšisarai sellega, et tänavatel tunnevad ennast inimeste kõrval end täiesti vabalt ka igasugused pudulojused – koerad, kassid, kanad, lambad, kitsed…

Peale lõunat hakkame liikuma. Peale linna vahel tiirutamist on esimene tõus Uspenski kloostrini järsult kainestav, enamus inimesi ronib ratta seljast maha ja võtab väikse jalgsimatka ette. ;-) Edasi läheb veel valusamaks. Tee Tsufut-Kale koobaslinnani, mis kaardile on märgitud kui tee, on tegelikult jalgsi hädavavealt läbitav järsk rada. Rattad tuleb sisuliselt käte jõul üles vinnata. Jalgsimatkajaid võib sellise maastiku peal ainult kadestada.

Marika: Peatuste ajal limpsitakse higi näolt ja kätelt. Nii soolast higi pole keegi varem maitsnud. Esimesed ohvrid - Tõnu astub varba lõhki.

Peale väikest hulkumist Tsufut-Kales, mis kus on palju sisalikke ja natuke vähem turiste, jätkame tõusu karaiimide surnuaia poole. Tee (jutu järgi vähemalt 2000 aasta vanune) lihtsamaks ei lähe, pigem vastupidi. Surnuaia värava taga kõige karmim rada õnneks lõppeb ja ülejäänud tee saab isegi natuke ratta seljas sõita. :-)



Seda rõõmu ei jätku paraku kauaks. Poole laskumise pealt püüavad meid kinni kaks sapakaga ambaali, kes lähemal uurimisel osutuvad kohalikeks metsainspektoriteks, ning käsivad meil Bahtšisaraisse proopuski järele sõita. Nimelt olevat sealkandis suur tuleoht ja ilma loata ei tohi metsa minna.

Öö aga läheneb ja nii jõuame mäest alla linna parasjagu selleks ajaks, kui on juba täiesti pime. Kuna laskuda tuleb aga läbi mingi farmi hoovi, ootab meid veel üks katsumus: täismõõduline kodusiga, kes on kõike muud kui mitteagressiivne. Niisiis veedame selle öö suurepärases ja sõbralikus turismibaasis 'Prival' (vana hea kombe kohaselt nõutakse seal reformvoodis magamise õiguse eest passe näha). Öise prassimise käigus lähevad aga inimestel keelepaelad valla ja selgub, et pea poolele grupile oli tänane päev selgelt üle jõu käiv. :-( Kurb aga tõsi. Üsna kiiresti lepitakse aga kokku grupi 5:5 jagunemisele. Niisiis, Lembit-mina-Piret-Terje-Marika läheme mägesid vallutama, ülejäänud osa võtab ette kultuurireisi ümber mägede elik mööda rannikut (lõpptulemus nädal hiljem: kõik olid omadega sigarahul).

Hommikul otsime üles mäepäästeteenistuse kontori ja üritame luba saada. Nagu arvata võis, ei olegi seda tegelikult vaja. Seega paneme mööda Bahtšisarai-Jalta maanteed mägede poole uhama.
(Ei, see mis pildi pealt paistab, ei ole mäepäästeteenistuse kontor. See on lihtsalt näide kohalikust külaarhitektuurist. ;-) )




Piret: leidsin läbirääkimiste  tulemusi oodates ühe puu, kus kasvasid pirnisarnased viljad, lähemal järeleproovimisel selgus, et tegu on mingi kummalise ja maitsetu viljaga. Sain targemaks – enam sellist asja süüa ei taha.

Päeva kõige kuumemal ajal õnnestus meil kohalike lahkeid juhatusi järgides leida mõnus ujumispaik, mis oli vist mingi veehoidla.  Igal juhul oli see väga mõnus kosutus. Sealsamas pidasime ära ka toreda lõuna, süües esimest korda Bahtšisarai turult ostetud kohalikke viinamarju.


Bahtšisarai-Jalta tee on suhteliselt pisike (kuna ta läheb risti üle peaaheliku ja ei ole seega eriti atraktiivne) ja mõnus maantee, mis läheb läbi väikeste nostalgiliste kolhoosikeskuste. Igas sellises külakeses pakutakse meile lahkelt müüa kõiksugu kohalikku söögikraami, millest enamus näeb välja nii, et sellest on võimatu peatumata mööda minna. Õhtul nelja paiku oleme kanjoni all ja jääme kohalikku metsavahiputkasse ööbima (metsavahid ähvardavad meid röövlite ja muude koledustega, mis lageda taeva all ette võivad tulla. Kuigi kõik kohalikud ülisõbralikud ning ei paista sugugi röövlite moodi välja, võtame siiski nõu kuulda).
Mõni tund hiljem jõuab kohale ka konkureeriv grupp. Nemad olid mingi osava manöövri abil suutnud sapakaga metsakolle vältida ning sõitnud otse läbi mägede.

Hommikul vara läheme jala kanjonit vallutama. Ilus ja huvitav ronimine on see. Mõned agaramad käivad tagasiteel isegi nooruse allikas (või vannis, kuidas keegi soovib) ujumas. Vesi oli eriliselt külm ja noorendav, igal juhul sai Piret veest sama kiiresti välja kui sisse. Üldiselt oleks pidanud ujumas küll hommikul vara ära käima, sest 12 paiku tagasi tulles on allika ümbrus turiste paksult täis. Paksud stringides topless-tädid ei ole just ahvatev seltskond kenaks lõunaseks ujumiseks. :-)

Kell kolm peale lõunat hakkame tõusma mööda peaaheliku peale viivat serpentiini. Ka UG liigub sama teed pidi, kohtuma ühtepuhku. Tõusul kiirus 7…8 km/h. Kolm tundi hiljem, parasjagu pimeduse saabudes, oleme üleval. Laagri paneme (endise?) observatooriumi kõrvale platoole. Nagu arvata võib, tuleb öösel kõva külm ja viis inimest neljainimesetelki sooja panna polegi eriline probleem. :-) Et ennetada igasuguseid kurje tõbesid, siis sööme ära ka ühe hirmus kange kohaliku küüslaugu ja joome pipraviina peale.

Jällegi koos päikesega (st. kell kuus) üles ja pika jokutamise peale saab nii pool kümme liikuma. Väntame üle platoo Ai-Petri mäe alla, kus lahked lõunamaa mehed on nõus meie rattaid valvama. Muidugi sellel tingimusel, et me peale tipus käimist hoolega nende suppi ja praadi sööme. Kuna tipualune on kõiksugu kahtlasi karvajalgu täis ja keegi paremat pakkumist ei tee, võtame selle vastu (kõrvalepõikena: toit ei olnudki nii paha). Ning meie mitte-eriti-suureks üllatuseks ootavad meid seal ees teise  rattagrupi rattad.

Ronime Ai-Petri mäe otsa ja vahime seal ringi nagu tuhat muud sama rumalat turisti. Teeme grupipilti ka ja üllatuseks leiame, et meie palve peale selle pildi teinud tegelasel on ESTO’92 T-särk seljas. Paraku tundub, et omaarust on ta lihtsalt ühe Vabadussamba pildiga särgi ostnud. Niipalju siis eestlaste tuntusest maailmas. ;-)

Ronides tippu või siis tipust alla kostitatavad pealetükkivad kaupmehed meid kohaliku hirmmagusa koduveiniga. Samuti tahetakse meid mõõduka tasu eest hobuse või kaameli selga tirida, millest õnnestus aga kõrvale põigelda.

Ai-Petrist allapoole algab aga puhas rõõm. Nii kümmekond kilomeetrit laskumist mööda serpentiini, alla Jalta poole. Päike, õhk ja raskusjõud, need me sõbrad kolmekesi. Laskumise juures on küll ebameeldiv see, et tuleb end paksult riidesse toppida ja isegi siis on kole külm.

Tegu on 10 aastat tagasi maha jäetud miilitsate sanatooriumi ehitusega, mille alumise korruse ühe jupi peal on metsik kariibi mere stiilis baar ja ülejäänud osa on kasutuses (pardon mu prantuse keel) kolossaalse peldikuna. Mingil arusaamatul põhjusel on aga kohalikus keeles selle koha nimi Zolotaja Pljaza. Leebe meretuul ei lase lehal küll väga liiga teha nii jäämegi sinna alla laagrisse. Veel enne meid on selle idüllilise paigakese üles leidnud sõbralikud jalgratturid Peterburist ja mitte nii sõbralikud ;-) meie teisest grupist. Aga vähemalt oli keegi, kellega koos kurvastada neil rasketel hetkedel, kui meieni jõudsid teated koduste presidendivalimiste tulemuste kohta.

Meri on siin aga väga lahe, lained on korralikud ja öine karastav suplus toob hea une. Naabergrupp nii ei arva, nemad peavad EV Presidendi institutsiooni peiesid poole ööni ja siis tulevad meie telgi ümber miskit sõjatantsu tantsima.

Oma kuldrannalt sõidame edasi Alupkasse. Kohalikud vaatamisväärsused (Pääsupesa, Alupka loss) ära vaadatud, hakkame ülespoole Kastropoli kalju alla ronima. Tegu on tõeliselt maalilise teekonnaga, eriti arvestades seda, et üles jõuame parasjagu päikeseloojangu ajaks. Teekond alla Forosesse on ka seetõttu huvitavam. Pimedus tiheneb kiiresti ning kui jalgratta spidokas enam loetav ei ole, hakkab tuul ka kõrvus kahtlaselt kõvasti vilistama. ;-) Pärast sõimatakse meid muidugi enesetapjateks, aga see selleks. Sõit on seda väärt.

Forosesse jõudes sõidame keset paksu pimedust kogemata kombel joonelt sellele parkimisplatsile, kus meie bussijuhid oma aega parajaks teevad. Sinna paneme oma kodinad maha ja läheme peale mõnusat suplust ja ketiõli mahapesemist linna pealt kõrtsi otsima. Esimeses kohas saab päris viisakalt süüa ja juua. Viin pole kah kallis, 2 grivnat (ehk siis umbes 6 krooni) saja grammi eest.
Hiljem üritame veel ühes sanatooriumis pankurite diskole sisse murda, aga meie karvaseid ja õliseid jalgu näes muutuvad turvamehed millegipärast väga aktiivseks. :-)

Sevastoopolis on vaja kusagilt öömaja leida. Kuna turismibaasid on kaugel teisel pool lahte ja sealt ei pruugi hommikuse Jalta bussi peale jõuda, siis otsime tädisid, kes korterit pakuks. Probleem see ei ole, pigem tuleb vaadata, et tädid meie pärast kiskuma ei läheks. Lõpuks jääme ühe juurde pidama, kes meile 50 grivna eest tervet maja, kääki ja sooja dušši lubab. Noh, jah. Kohale jõudes selgub, et maja on üks paras putka, köök kah ja sooja vee saamiseks on parasjagu keemiat vaja teha (aga vähemalt teda on). Majaperenaine (mitte see, kes meid ära rääkis) on tõsine parm tädi, kes oli kunagi ka Kopli liinidel elanud ja paar sõna eesti keelt tönkas rääkida. Lisaks on nad kõik kuramuse pealetükkivad. ;-) Loodeme, et lutikaid ei ole, laome oma asjad kiirelt maha ja paneme ratastega linna peale. Tiirutame mere ääres ringi, võtame osa pargius toimuvatest rahvaüritustest (ühes nurgas mängib duhhavoi tantsuks, teises nurgas miski rahvamuusikakollektiivide festival. Need pidada seal igal pühepäeval olema) ning üldiselt nendime, et meil on lõbus. :-)

Piret: Veel käisime ära ka delfinaariumis, kus oli nende mereelukatega päris armas šõu, kui välja arvata maani kleidis nn. õhtujuhi imalalt magus jutuvestmine.
Mulje jättis ka Sevastopoli panoraam – üks ümmargune maja, mis on spetsiaalselt ehitatud Krimmi sõda kujutava hiiglasliku maali jaoks. 
Öö üleelamiseks võtame tagasiteel ühest toidupoes pooleliitrise Pervaki viina (maksab 8.50 kohalikku ühikut), mis selgub olema täiesti hea ja joodav viin. Kuna meil on otsa saanud Suure kanjoni baarist saadusd küünlad, siis loodame siin küünlavaru täiendada, kuid tulutult. Romantikutele pakutakse Sevastopoli putkades ainult preservatiive, aga jutu järgi ei pidavat need hästi põlema.

Jaltast sõidame ratastel edasi Massandra ja Alušta poole. Peale Massandra veinipoe külastamist üritame tagant küljest läheneda Massandra lossile, kuid langeme äärepealt miski kohaliku eriüksuse tule alla. Selgub, et sinna ei tohigi (vähemalt tagant poolt) minna. Täpsemaid põhjusi meile mõistagi ei selgitata ning kästakse lõpuks võimalikult kiiresti kõige nelja tuule poole kaduda (meie õnneks oli natšalnik juba mitme tunni eest kuhugi ära sõitnud).
Maantee peal võib täheldada järsku muutust sügise poole: igasugu turstipudinate müüjad on kadunud ja nende asemel on tädid., les vihkude kaupa sibulaid pakuvad. Samuti viigimarju ja muud meelepärast.
Väntame aga maanteed mööda edasi ning ühe järjekordse teeäärse viigimarjamüüja juures tabab meid ootamatult buss koos selles sisalduva jalgsigrupiga. Ühendame meeldiva kasulikuga ning väldime  suurt maanteed, tehes ühtlasi reidi Alušta veinipoodidesse. Meeldiv võimalus buss veini täis laduda, et kodustele ka midagi viia.
Peale Aluštat, keset maalilisi vulkaanilise tuha mägesid ning Suure Oktoobri 50. aastapäeva nimelist parkmetsa laseme ennast uuesti maha laadida ja sõidame pimeda ajaks välja Rõbatšije küla randa. Laagripaigaks leiame meeldiva kaljudealuse rannaotsa, kus keegi eriti kimbutama ei pääse.

Subject: tänud
Date: Tue, 19 Feb 2002 20:08:53 +0200
From: Jüri Vatter <vatter@****.ee>
To: <fazz@****.com>

Elasin sealkandis 15x365, alates 1964, ning käin seal iga 2.a. tagant
perega paradiisi mõnusid nautimas.
Tänud teie tiimile avastamast ja teistele teatamast selle jumaliku
maalapi olemasolust! 

Häid ema-maa avastusi!